Oleme kuulnud kahte vaatenurka eelarvele. 13 miljardit eurot on väga suur summa ja sellega saab teha väga palju head. Kahtlemata on kulusid, mida ei saagi jätta tegemata: seadusest tulenevad kohustused, kulud, mida on kogu aeg tehtud ja mida ei ole ümber vaadatud. Samas eelarve kui valitsuse kõige olulisem instrument peaks ikkagi kandma valitsuse prioriteete ja viima meid Eesti pikaajaliste eesmärkide suunas. Aga me näeme, et sellel eelarvel on selged murekohad.

Alustaks juba üle poole aasta räägitud protsendikärbetest. Me näeme, et huviharidust puudutavad kärped on eelarves endiselt sees. Lapsed saavad 4 miljoni võrra kehvema ligipääsu huviharidusele. See puudutab eelkõige maapiirkondi, neid piirkondi ja neid lapsi, kellel on olnud huvihariduse kättesaadavus kehvem, valik huviringide näol väiksem. Kahtlemata kahjustab Eesti tulevikku pikaajaliselt see, kui lapsed ei saa oma andeid välja arendada ja ka oma vaimset tervist hoida huvitegevuse abil.

Samamoodi on riigikogu kantselei kärbetega, mis Riigikogu Toimetiste ja Arenguseire Keskuse töö löögi alla panevad. See ei ole õige, see ei ole väärikas. Iroonilisel kombel sai Arenguseire Keskuse tulevikukindla maksustruktuuri analüüs valmis, täna seda tutvustati, ja ma arvan, et väga paljud siin saalis olijad hakkavad seda analüüsi kasutama, neid numbreid tsiteerima ja sellest lähtuma järgnevate aastate maksupoliitiliste arutelude ajal. See on ainulaadne ja vajalik sisend, ja kahtlemata seda tüüpi tegevust, seda tuge riigikogule tuleks ka edaspidi rahastada.

Need kärped, mida on pidanud tegema näiteks haridusvaldkond ja sisejulgeolek, et oleks võimalik tõsta õpetajate ja politseinike-päästjate palka, tähendavad reaalset kahju.

Näiteks 3,5 miljoniline kärbe siseturvalisuses  tähendab 50 politseinikku vähem. Põlva, Valga ja Võru piirkonnapolitseinike kohad kaotatakse. Kodakondsus- ja migratsiooniameti büroode lahtioleku ajad lühenevad, on päevad, kus need bürood on kinni, mis tähendab teenuse kättesaadavuse halvenemist, riigi kaugenemist paljudes Eesti piirkondades. See ei ole riigireform, kui protsendikärbet peale surutakse. Niigi pingul ja rahavajaduses sisejulgeoleku valdkonnas saab kärbete arvel palka tõsta ja töötajaid hoida, aga see tähendab sisejulgeoleku nõrgenemist meie kõigi jaoks, turvalisuse vähenemist. Selliseid otsuseid ei saa me endale lubada.

Tõesti, õpetajate palk mõnevõrra tõuseb, aga sellise sammuga me ei saavuta ka järgmise kolme-nelja aasta jooksul eesmärki, et  õpetaja keskmine palk jõuaks 120% Eesti keskmisest palgast.

Õpetajate järelkasvu hoidmiseks on seda vaja. Tegelikult nii õpetajate, politseinike, päästjate, kultuuritöötajate kui ka sotsiaaltöötajate palgatõusu tempo peaks olema umbes 200 eurot kuupalga tõusu aastas, kolm aastat järjest, siis me jõuaksime valdkondlike eesmärkideni. Aga samm, mis riigieelarvega tehakse, jääb väga lühikeseks, ja seal, kus see pool sammu ette võetakse, tuleb see millegi muu arvel.

Eelarve esimesel lugemisel viitas rahandusminister, et sisejulgeolek saab paremasse toonusesse ja vormi. Rahandusminister eksis. Paremasse vormi ei saa midagi, vorm muutub hoopis kehvemaks, eriti Tallinnast kaugemal olevates piirkondades. Sellist lööki siseturvalisusele ei tohiks teha.

Nagu öeldud, muret teevad ka haridus, huviharidus ja avaliku sektori teenuste kättesaadavus.

Riigieelarve kulunumbrid ei ole tegelikult vastavuses Eesti pikaajaliste eesmärkidega ja valitsusliikmete sõnastatud prioriteetidega. Seetõttu on sotsiaaldemokraadid teinud ettepaneku teine lugemine katkestada. Mitmed asjalikud ettepanekud on erakondadeülesed, näiteks õpetajate palka puudutavad, et oleks võimalik õpetajate järelkasvu tagada. Neid ettepanekuid tuleks rakendada juba järgmisest eelarveaastast.