HÄMMASTAV, kui vastutustundetult käiakse ümber mõistega «vastutustundlik». Pean silmas valitsuserakondade juhtpoliitikuid, kes suure suuga kuulutavad oma «vastutustundlikku eelarvepoliitikat», kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu liige Heljo Pikhof Sakalas.
Vaadakem siis 2021. aasta eelarve eelnõule otsa. Selle järgi on riigi tulud uuel aastal 11,2 miljardit eurot ja kulud üle 13 miljardi euro ehk me oleme ligi kahe miljardi euroga miinuses. Eelarve tulusid paisutavad mastaapsed laenud, mida praeguses määramatuses kasutavad teisedki riigid. Laenuraha kõrval saab arvestada ka Euroopa Liidu uute eelarvesummade ning viirusekahjust ülesaamise taastefondi summadega.
Tervise- ja majanduskriisi seljatamiseks on lisakulutuste tegemine mõistlik, aga küsimus on valikutes. Kas lisamiljardite toel aidatakse ühiskonna toimimisele parimal moel kaasa? Kas eelarve pakub tuge neile, kes on kõige haavatavamad? Väidan, et mitte. Kuigi uues eelarves on ka kiiduväärset, näiteks kosub teadusraha, ei vasta see laias plaanis Eesti praegustele ega ka tulevastele eesmärkidele.
ESMALT SELLEST, et eelarve nimetust kandev kirjatükk on nii segane ja läbipaistmatu, et isegi ekspertidel on raske aru saada, kuhu raha ikkagi läheb. Mitu rahaeraldist on kahtlased, tuntava parteipoliitilise maiguga. Mõni on üllatanud neidki, kellele võimuerakonnad justkui käisest raha puistavad. Samuti on eelarve pealinnakeskne. Tallinna härrad tahavad olla ainsad, kes otsustavad Eesti elu üle, selle asemel et parandada märgatavalt omavalitsuste rahastamist, et nood saaksid ise kohalikku ettevõtlust ja elu arendada. Samuti ei panustata midagi töötukassa kriisimeetmetesse, ehkki kevadises eriolukorras kulus ära suur tükk töötajate palgalt kogutud kindlustusrahast. Samas ei ole kriis veel läbi, kardetavasti seisab osa koondamisi alles ees.
Tuhandete inimeste suhtes on sügavalt ülekohtune, et lisamiljarditest hoolimata ei paku valitsus tuleval aastal mingit leevendust hoolekandemuredele. Praeguse ekstraraha eest peaks riik ometi ära tegema sammu, et võimaldada abivajajale hooldekodu koht tema enese pensioni eest, makstes puudujääva osa kinni.
Et võimuerakonnad pole siin lubadustest kaugemale jõudnud, algatasid oktoobri lõpus eelnõu, et teha hooldekodu koht inimestele kättesaadavaks sõltumata tema enda ja ta perekonna rahalistest võimalustest. Tegime ka eelarve muudatusettepaneku, mille kohaselt suunaks riik eakate hooldusega seotud valusate probleemide leevendamisse 40 miljonit eurot.
Olukord, et kogu elu töötanud ja makse maksnud inimesed ei suuda tasuda hooldekodus elamise eest, on pannud ka abi vajava inimeste lähedastele ränga koorma. Riigi kohus on siin koos omavalitsustega appi tulla ja muuta süsteemi nii, et perekonnal ei oleks ainuvastutust. Hea peab seisma ka teenuste laiendamise eest, et eakad saaksid võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus hakkama. Vastasel juhul kõrvalabi vajavate inimeste ja omastehooldajate probleemid aina kuhjuvad.
SELLEKS, et Eesti koolides jagataks ka edaspidi heal tasemel haridust ja et meil jätkuks õpetajaid, tuleb õpetajatele maksta konkurentsivõimelist palka. Samas ütleb valitsuse eelarvestrateegia, et pedagoogide palgad jäävad neljaks aastaks külmutatuks, mis oleks Eesti tuleviku suhtes täiesti vastutustundetu. Olen seda meelt, et õpetajate palgatõusuga tuleb samm-sammult edasi minna.
eelarvele tehtud muudatusettepanekud näevad veel ette haiguspäevade hüvitamist alates esimesest haiguspäevast ja põllumeeste täiendavat toetamist. Me seisame ka mahetoidu koolidesse toomise ja uute rattateede rajamise eest.
Järgmise aasta riigieelarve ei ole veel lukus – debatid kestavad ja novembri keskel asutakse tehtud muudatusettepanekuid arutama parlamendi suures saalis. Seni püsib ka lootus, et opositsiooni ideid võetakse kas või osaliselt arvesse.