4. jaanuaril maandus riigikogu liikmete ja riigikogu kantselei ametnike postkasti kiri, mis rääkis jäätmete liigiti kogumisest ja põhjustas üsna elavat vastukaja, et mitte öelda tormi teeklaasis. Toompea lossi „väike prügireform“ tekitas erinevaid mõtteid ka sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Olen ka laiemalt märganud, et kui keegi seltskonnas hakkab rääkima prügi sorteerimisest, siis enamasti vallandab see tulise debati. Jäätmete liigiti kogumise teekond on olnud päris pikk ning toonud ka pettumusi. Inimeste seisukohad ja ka isiklikud kogemused on siin erinevad.
Mida siis saadikutele ja riigikogu teenistujatele teada anti? Nimelt seda, et parlamendi hoones jätkub üleminek tänapäevasele ning keskkonnasäästlikule jäätmete kogumisele, mille käigus korjatakse tubadest ja kabinettidest prügikastid ära (valdavalt on seda nüüdseks ka tehtud), mida asendavad Toompea lossi koridorides ja muudes avalikes ruumides asuvad jäätmete liigiti kogumise kastid. See sõnum tekitas nurinat ja praktilisi küsimusi eravestlustes. Nagu elus ikka – raske on harjumuspärastest tavadest lahti öelda.
Kindlasti on vanade paberite ja kasvõi oma kommipaberite või õunasüdamete õigesse kogumiskasti viimine kõigile jõukohane ega käi ka ühegi riigikogu saadiku au ja väärikuse pihta, nagu mõned kolleegid kahtlustasid. Ja kes siis veel kui mitte Eesti parlament peaks keskkonna hoidmise vallas eeskuju näitama. Seda enam, et Eestis on küllalt asutusi, ettevõtteid ja omavalitsusi, kus sarnased sammud on ammu ära tehtud..
Nüüd Toompealt n-ö suure jäätmereformi juurde, mis peab nähtavas tulevikus tooma arenguhüppe liigiti kogumises. Aastaks 2030 peab prügi olema vähemalt 55 protsendi ulatuses ümbertöödeldud. Eesti inimeste kodudes tekib igal aastal ligikaudu 400 kg jäätmeid inimese kohta, millest ringlusse jõuab vaid umbes 30%. Paraku jõuab suurem osa sorteerimata segaolmejäätmetena prügimäele või põletusahju. Prügimäele jõuavad ka esemed, mida saaks taaskasutada või ümber töödelda.
Kiire pilk meie ajaloolistesse anonüümsetesse prügikastidesse tõestab, et kõige enam leiame olmeprügi hulgast biojäätmeid ja pakendeid. Samas on biojäätmeid kõige lihtsam ringlusse võtta. Kui suudame hoida biojäätmete segaolmesse sattumast, suudame kiirelt täita ringlussevõtu eesmärke täita, sest kaalus moodustavadki need 2/3 olmes tekkivatest jäätmetest. Pakendite eest vastutavad tootjad, aga ka siin on oluline inimeste vaatest suur samm edasi astuda.
Jäätmed pole prügi, vaid ressurss, millest saab valmistada uusi või samaväärseid asju. Kuid see on võimalik vaid siis, kui jäätmed on liigi kaupa eraldatud. Andes oma panuse liigiti kogumisse, hoiad keskkonda, säästad raha prügiveolt ning mõjutad ka teatud toodete hinda tulevikus. Keegi me üksi ei saa ega pea maailma päästma, aga oleks andestamatu jätta tegemata see lõik, mida me saame.
Üksikisikuna saame teatud ulatuses hääletada rahakotiga ja eelistada vähem prügi tekitavaid tooteid. Toidu valmistamisel saame olla säästlikumad. Sealt edasi on ülioluline, et tekkivad jäätmed antaks üle käitlemiseks oma puhtal kujul. Pakendid, biojäätmed, paberid ja patareid ei ole kunagi pidanud kokku saama, aga nende kokku viskamine minetab igasuguse võimaluse, neist tulevikus midagi teha. Rääkimata ohust, mida selline käitumine põhjustab tervisele ja keskkonnale. Näiteks murettekitavalt palju visatakse ühekordseid e-sigarette prügikasti, mis on süttimisohtlikud ja toksilised. Seepärast ongi igal inimesel võimalik anda enda oluline panus selles tähtsas etapis. Biojäätmed saama kompostitud või muudetud biogaasiks, pakendid pakenditeks jne.
See on mõttekoht ka igale lugejale. Kes oled Sina oma igapäeva elus – kelle valikute eest otsustad ja saad aidata meie keskkonda puhtamana hoida. Perepeana majapidamises, hoolekogu liikmena lasteaias või koolis, juhatajana oma asutuses. Oleks lust lugeda nende inimeste kommentaare, kelle kontoritest on juba ammu prügikastid kaotatud ja kenasti sorteerimisjaamad tehtud. Kui kiiresti sai sellest uus normaalsus?!