Ma ei ole teab mis suur spordihuviline ega tippvõistluste spordiülekannete jälgija. Pigem tunnen rõõmu ise värskes õhus liikumisest. Lähenevad Pariisi olümpiamängud jätsid mind esialgu üsna külmaks. Ometi on nüüdseks üle nädala kestnud mängud vargsi hinge pugenud.
See algas mõnevõrra kummalist teed pidi, nimelt mitmete inimeste tagasiside kaudu. Kuulsin üht eakat prouat rääkimas, kui tore on praegune aeg – ma muudkui istun teleri ees ja kogu aeg on huvitav ning põnev. Ta kiitis meie Nellit (Differt), meie Enelit (Jefimova) ja meie Kregori (Zirk) tublidust ning rõhutas, et triatlonivõistlusi on ainuüksi sellepärast imeline vaadata, et sportlaste kõrval näeb ka kaunist Pariisi linna. „Olümpia – see on palsam minu hingele,“ lõpetas ta.
Ka mitmed sõbrad on jaganud oma seniseid olümpiaelamusi – kes jälgib ujumise finaali ka teatrietendusel olles, kes tunneb rõõmu, et nendeks nädalateks ei pea seekordse sobiva ajavööndi tõttu öö ja päeva vahetusse laskma.
Nüüdseks olen ka mina põgusalt olümpiaheitlustest- ja emotsioonidest osa saanud ning elanud jõudumööda kaasa Eesti sportlastele ning nende eneseületustele.
Vaatamata maailmas valitsevale pinevale olukorrale – Ukraina sõjale ja arvukatele kriisikolletele – tunduvad seekordsed mängud olevat paradoksaalsel kombel kuidagi helged. Silma torkavad rahvast puupüsti täis spordiareenid, rõõmsad ja sõbralikud inimesed ning prantslastest korraldajate pühendumus. Olümpia-aated on vist mitmete tagasilöökide ja skeptikute kiuste vähemalt osaliselt elus? Kõik see annab maailmale raskel ajal ehk lootust ja tulevikuusku.
Pöidlahoidmine meie sportlastele, kes esindavad sinimustvalge all Eesti riiki, loodetavasti ühendab pisutki muidu üsna harali Eesti rahvast. Seda tehes tunnevad ju kõik kaasaelajad üsna ühtemoodi uhkust, närvikõdi ja pettumushetki.
Samuti liidab olümpia erinevad põlvkondi, alustades lasteaialastest ja lõpetades 90-aastaste ja vanematega. Paljudel eakatel ja mitte ainult neil on olümpiamägude jälgimine miski, mis aitab unustada tervise- ja muid muresid. Nii et alahinnata ei saa ka selle mastaapse spordisündmuse sotsiaalset mõõdet.
Lõpetuseks kiidan Pariisis käinud presidendiproua Sirje Karise sõnadega meie sporditippe. „Kõik sportlased, kes on olümpiamängudele pääsenud, on kangelased. Loodan, et rohkearvuline Eesti fännide toetus ja kohalolek annavad meie sportlastele eneseusku ning jõudu. Pöidlahoidjatest kindlasti puudust ei ole, seda nägime igas võistluspaigas, kus eestlased võistlesid. Tänan kõiki sportlasi ja taustajõude – treenereid abipersonali, pereliikmeid – nende pingutuste eest, mis aitasid jõuda olümpiale,“ kirjutas presidendiproua sotsiaalmeedias.
On olümpia aeg. Ilusaid olümpiahetki ja elagu Eesti!
POLIITKOLUMNIST | Reili Rand: olümpiamängude sotsiaalset mõõdet ei saa alahinnata