Majandusministeeriumi asekantsler Sandra Särava ümber lahvatanud nn Bolti huvide esindamise skandaalis on mööda libisetud vaat et sama tõsistest probleemidest. Üheks võtmeküsimuseks on, kas ministeerium eesotsas juhtkonnaga on riigiteenistujad, kes aitavad ellu viia riigi majanduspoliitikat, unustamata ühiskondlikku tervikpilti või lahendavad ametnikud juhtumi haaval ettevõtjate üksikuid muresid.
Euractive’i loo järellainetuses on esile kerkinud mitmeid tippametnikke ja poliitikuid, kes pööritavad silmi ja küsivad, et kas ettevõtjatega ei tohigi enam suhelda? Kindlasti kuulub ettevõtjatega suhtlemine majandusministeeriumi ametnike põhitegevuse hulka, kuid antud juhul riivab silma mitu häirivat asjaolu.
„Inimlikku eksitust“ ei saa enam juhuseks pidada
Esiteks on juba moraalselt küsitav olukord, kus endine ministeeriumi ametnik liigub riigiteenistusest lahkudes koheselt eraettevõttesse, et juhtida seal valitsussuhteid. Ja kui mõne aja pärast jõuab seesama isik ringiga tagasi samasse ministeeriumisse veelgi tähtsamale ametipostile ega ole enda sõnul teadlik talle kuuluvate Bolti optsioonide väärtusest, siis tekitab see paratamatult küsimusi tema professionaalsuse või erapooletuse kohta. Pärast kõike seda ei saa enam juhuseks pidada „inimlikku eksitust“, kus endise tööandja ja nüüdse ministeeriumi tippametniku vaheline korrespondents jääb registreerimata.
Olen isegi töötanud majandusministeeriumis ning tean seega hästi, kuidas see pealtnäha hoomamatu süsteem toimib. Kui üks ettevõte saadab järjekindlalt oma soove ning palveid asekantslerile, kes enda sõnul valdkonda ei kureeri, kuid läkitab samas need kirjad koos enda kommentaaridega edasi, siis on õhk küsimustest paks. Miks ei suhtle ettevõte otse valdkonna eest vastutava asekantsleriga või vastutavate ametnikega ja miks küll peetakse nii oluliseks asjassepuutumatu asekantsleri vahendustegevust?
Olgu, kõiges ei pea tonti nägema ja siinkohal võiks ehk tõdeda, et platvormidirektiivi ümber puhkenud segadus jääb rohkem ministeeriumit juhtiva erakonna pärusmaaks ning kui soovite – ka südametunnistusele.
Ametnik ei ole ettevõtlusorganisatsiooni aseaine
Minu jaoks on selles loos kõige häirivam demagoogiline lähenemine, et kas ametnikud siis ei tohigi ettevõtjatega suhelda? Mõistagi võivad, lausa peavad. Aga kui ministeeriumi ametnikud on võtnud taolises suhtluses silmaklappidega vahendaja rolli, siis satub löögi alla Eesti riigi majandusvisiooni elluviimise kestlikkus. Näiteks oli platvormitöö direktiivi puhul kaalukausil töötajate õiguste kaitse. Aga kui ametnik hoolitseb vaid ettevõtja huvide eest, siis kes seisab töötava taksojuhi või ka teenust saava kodanike huvide eest?
Meil kulutatakse teatud aja järel tohutult aja- ning inimressurssi kõikvõimalike arengukavade koostamisele, kus nähakse ette laiemad nii lähitulevikku kui ka mõnevõrra kaugemasse tulevikku suunatud eesmärgid. Neis dokumentides arvestatakse erinevate osapoolte ja huvigruppide nägemustega. Kui ametnik lähtub oma suhtluses ettevõtjatega ainult vaatepunktist, et „kuidas saan teid aidata“ ja „millist probleemi me lahendama peaksime“, siis ei ole arengukavadest ega riiklikust visioonist mingit kasu. Selline lähenemine ei teeni mitte kuidagi laiemat avalikku huvi.
Ametnik ei ole ettevõtlusorganisatsiooni aseaine. Tema roll ei ole võtta enda kanda ettevõtjate huvide otsest esindamist riigi ees – selleks on terve plejaad erinevaid esindusorganisatsioone, advokaadibüroosid, lobiste jne. Ametniku kohus on esindada Eesti riiki ettevõtjate ees, mitte ettevõtjaid Eesti riigi ees. Siin on rollid vahetusse läinud ning see muudabki ametkonna renomee haavatavaks ning loob potentsiaalseid korruptsiooniohte.
Kui riigiametnikud näevad end suhetes ettevõtjatega pelgalt teenusepakkujate või huvikaitsjatena ja ettevõtjad näevad ametnikke ainult enda (endiste) alluvatena, siis läheb see vastuollu avaliku teenistuse põhimõtetega ja mis veelgi olulisemb – see ei teeni mitte kuidagi laiemalt Eesti huvisid. Loodetavasti oli juhtunu kõigile osapooltele väärtuslikuks õppetunniks.