See on murettekitav, kui kergekäeliselt antakse välja sõnumeid, et kui tõmbame maal elu koomale, siis meie probleemid justkui lahenevad. Õpetajate streigi saatel on Eesti tipp-poliitikud korduvalt kommenteerinud, et üks võimalik lahendus (raha leidmiseks) on väiksemate maakoolide sulgemine. Mida peaksid nende piirkondade inimesed, lapsed ja lapsevanemad, keda see otseselt puudutab, sellistest signaalidest arvama?
See on ohtlik, kui ühiskondlikus arutelus jõuavad arvamusliidrid järeldusteni, et kui sulgeme midagi väiksemates piirkondades, siis sellega muutub kõigi elu paremaks.
Ei muutu.
Eesti hariduse kvaliteet on maailma parimate seas ning sellesse panustavad kõik meie koolid, nii suured kui väikesed. Meie lastel nii linnas kui maal on õigus olla võrdselt koheldud ja saada haridust oma elukoha lähedal. Väljaspool linnu on niigi näiteks huvihariduse ja kultuuri võimalused kesisemad, kuid koolide ja ka lasteaedade sulgemine võtab meie lastelt võimaluse kasvada üles oma kodukohas. See pole mugavuse küsimus – kool ja lasteaed on maapiirkondade elu alus. Ilma nendeta, ilma järelkasvuta ei saa me rääkida ka kultuurimajadest, raamatukogudest või sotsiaalteenuste arendamisest.
Viimase paarikümne aastaga on Eestis suletud enam kui 100 kooli. Olen nõus, et meie koolisüsteem vajab korrastamist, kuid osa lahenduskäigust on maakoolide hoidmine, mitte nende järjepidev sulgemine. Meie prioriteet peab olema elu jätkumine kõikjal Eestis, mitte ainult suurimates keskustes.
Valitsuse üks ülesanne on anda pikaaegne kindlus kõigile piirkondadele, et koolid jäävad alles ja noori oodatakse tagasi. Näiteks Vormsi, Ruhnu või Kihnu koolides ei ole laste arvud ülemäära suured, kuid riik on andnud neile õpetajate palgafondi osas kindluse. See kindlus on kõige olulisem ja kaalub üle kõik teised riiklikud sekkumised.
Maaelu kestlikkuse osas vajame ühiskondlikku kokkulepet ja otsust, et maakoolideta elu piirkonnas areneda ei saa. Vaja ei ole iga hinna eest hoida kinni gümnaasiumist või isegi üheksaklassilisest koolist. Oluline on vähemalt võimaldada lastel kodu lähedal algkoolis käia. Lisaks ei pea kartma liitklasside tekkimist, kui see on vajalik ning otstarbekas. Peamine on kooli ja lasteaia olemasolu ning elementaarsete elutingimuste säilitamine igal pool Eestis. Sellest, kui tarku ja kaalutletud otsuseid teeme me täna, sõltub edaspidi meie laste haridus ja tulevik.