Kui valdav enamus teadlastest väidab, et kliimamuutused leiavad aset ja nende juures on oluline roll inimtegevusel, siis kuidas on võimalik, et siiski arvestatav osa arvamusliidritest ja laiemalt ühiskonnast eitab seda, küsib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Rannar Vassiljev Eesti Päevalehes.

Cailen O’Connor toob oma raamatus „The Misinformation Age” välja, kuidas teadusuuringute kajastamine meedias mõjutab avalikkuse taju, et teadlased peavad tõsist debatti, kuigi tegelikult on eriarvamusel vaid käputäis teadlasi. Teadusuuringutele on iseloomulik, et sugugi kõik neist ei jõua samadel järeldustele. Põhjuseid on selleks erinevaid. Võib olla teadustööde rahastajate mõju, teadlaste inimlik eelarvamus teema osas või lihtsalt statistiline viga. Lisaks on aeg-ajalt teadlase jaoks ahvatlev võtta eesmärgiks levinud arusaama ümberlükkamine, sest see on tähelepanuväärsem, kui „vanade tõdede” kinnitamine.

Seetõttu leidub alati teadustöid, mis erinevad konsensusest. Samamoodi leidub alati eksperte, kes on erinevatel arvamustel, ka siis kui valdav enamus neist mõtleb ühtmoodi. Ajakirjandus püüab tavaliselt anda teemadel, kus võivad olla vastandlikud arvamused, sõna mõlemale osapoolele. Seetõttu saabki paljudel teemadel teadlaste ja ekspertide marginaalne vähemus ebaproportsionaalselt palju meediakajastust.

Nii tekibki meedia vahendusel mulje, et teemal, kas inimtegevus põhjustab kliimamuutuseid või ei, eksisteerib tõsiseltvõetav teaduslik debatt. Seega võiks justkui õigus olla mõlemal poolel. Tegelikult ei saa loomulikult olla õigus nii nendel, kes väidavad, et inimestel on arvestatav mõju kliima muutumisel kui ka neil, kes väidavad, et see nii ei ole. See ei ole maailmavaateline vaid faktiline küsimus.

Faktid muutuvad, aga arvamus?

Meynhard Keyensi ja Winston Churchillit võib pidada maailmaavaatelt üsna erinevateks, kuid mõlemale omistatakse tsitaati: „Kui faktid muutuvad, muudan ma oma meelt, mida teie teete, söör?” Tõe otsingul oleks seesugune mõtteviis igati tänuväärne, sest Cicerolt laenates „kaheldes jõuame me tõeni”.

Tegelikkus pole see aga sugugi tavapärane, võib öelda isegi, et vastuolus meie intuitiivse loomuga. Psühholoogias nimetatakse „kinnituskalduvuseks” (conformation bias) inimlikku soovi saada kinnitust varasematele uskumustele. Sellest pahest pole me keegi lõpuni prii. Vastupidi, tihti väärtustame kõrgelt omadusi nagu kindlameelsus ja põhimõttekindlus.

Kui samade faktide pealt erinevaid järeldusi tuuakse, põhjendame seda tihti maailmavaateliste erinevustega. Teisisõnu eeldame, et uued selgunud asjaolud ei tähenda veel seda, et peaksime oma seisukohti kindlasti revideerima. Küll aga juhul, kui uued faktid kinnitavad meie seniseid tõekspidamisi või arvamusi, kasutame neid meeleldi selle kinnistamiseks. Alateadlik soov saada kinnitust varasematele uskumustele on inimlik, aga raskendab tõe otsinuid, sest kehtib samamoodi nii tõeste kui ka väärade uskumuste puhul. „Kinnistuskalduvus” on üks inimlik põhjus, miks isegi siis kui teaduslikud järeldused saavad laiapõhjalist kajastust, ei pruugi need veel inimeste arvamust muuta.

Tahame kuulda omasid

Teine inimesele loomulik kalduvus on „vastavuskalduvus” (confirmity bias). See tähendab soodumust nõustuda pigem arvamusega, mis on valdav meie suhtlusruumis, selle asemel, et püüda tõde välja selgitada. Meie füüsiline ja sotsiaalmeedia suhtlusvõrgustik koosneb pigem inimestest, kellega me oleme rohkem sarnased kui erinevad. See kehtib ka uskumuste ja väärtushinnangute osas.

Kliimaprobleemi tunnistavate sõpruskonnas on tõenäoliselt ebaproportsionaalselt palju sama arvamuse jagajaid ning vastupidi. Seetõttu saame oma arvamusele pidevalt kinnitust, ja kui ka kahtlused peaksid esile kerkima, on meile omane jääda pigem suhtlusvõrgustikus domineeriva arvamuse juurde. Lihtsam on tembeldada teadlaseid rohelobistide tööriistaks kui sõpradega eriarvamustesse laskuda.

Mured koduõuel

Teemade puhul, kus väärad uskumused ei mõjuta vahetult uskuja elu, on keerulisem, et ta neis korrektuure teeb. Evolutsiooniteooria eitamisest ei sünni üldjuhul eitajale suurt isiklikku kahju. Ka kliimaprobleemi eitamine võib olla üsna abstraktne ja ohutu tegevus, kuni mured koduõuele ei jõua.

Ses osas tabas Eestis aga sügis-talvisel hooajal neid, kel kliimaprobleemi eitamisest võita on, sportlik ebaõnn. Austraalia metsapõlengute tõttu jäi Ott Tänakul viimane etapp maailmameistrina sõitmata ning Anett Kontaveidi Austraalia lahtistel veerandfinaali jõudmine pikendas eestlaste tähelepanu piirkonnal veelgi. Kõige krooniks Tartu suusamaratoni ära jäämine ja laskesuusatamise EMi üleviimine Otepäält Valgevenesse. Nii mõnigi neist, kes varem kliimaprobleemi skeptiliselt suhtus, on öelnud, et peab ikka midagi ette võtma…

Rannar Vassiljev: kliimaskeptikutel läheb kehvasti – täielik sportlik ebaõnn!