Valitsusele ja selle juhile on ette heidetud, et kogu energia on läinud EKRE konfliktsete mõtteavalduste pehmendamisele ning sisuline tegevus on jäänud vaid lauseteks koalitsioonilepingus, kuid päris nii see ka ei ole, ironiseerib Eesti Päevalehes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Rannar Vassiljev koalitsioonierakondade esimest sadat tööpäeva hinnates.
Valitsusele ja ennekõike peaministrile on ette heidetud, et kogu energia on läinud kõige aktiivsema koalitsioonipartneri konfliktsete mõtteavalduste pehmendamisele ja vabandamisele. Ja tegevused, mis peaksid tavalise valitsuse puhul olema eksistentsi aluseks, on jäänud vaid lauseteks koalitsioonilepingus. Minu meelest see päris nii ei ole, mistõttu tooksin välja ka selle, millega valitsus sisuliselt on hakkama saanud.
Riigireform. Teema, mis on iga uue valitsuse laual ja võtab enne konkreetsete sammudeni jõudmist tavaliselt pika aja analüüsideks ja aruteludeks. Tänane valitsus haaras kohe härjal sarvist.
Välispoliitika. Varem olid pea-, välis- ja kaitseminister need, kes valitsuse välispoliitikat kujundasid ja Eestit maailmas esindasid. Tänases valitsuses võtsid selle rolli kiiresti üle sise- ja rahandusminister. Kui seni on Eesti pigem teinud koostööd Põhjamaadega ja neid eeskujuks seadnud, siis nüüd on leitud aatekaaslasi ja eeskujusid endiste idabloki riikide seast. Tänased Poola, Ungari ja Tšehhi näivad praegusele valitsusele olema palju hingelähedasemad kui heaoluühiskondasid esindavad Soome, Rootsi, Norra, Taani. See on igati loogiline valik, kui eesmärgiks on nõrgem Euroopa Liit, sest Põhjamaadest pole võitluses nõrgema Euroopa eest mingit abi. Samuti pole viimastest kasu, kui on vaja jagada brittidele kogemust, kuidas Euroopa (loe: Nõukogude) Liidust välja astuda. Ses osas on saja päevaga astutud sihipäraseid ja jõulisi samme.
Rahanduspoliitika. Selles valdkonnas tuleb alati kompromisse leida. Kuna inimestele on loomuomane keerulisi valikuid edasi lükata, siis kipuvad otsused venima jääma. Tänane valitsus on konkreetne olnud. Enne valimisi lubati tõsta teadus- ja arendustegevuse rahastamist 1%ni SKPst ja langetada alkoholiaktsiisi. Kõigeks raha ei jätkunud ning siis otsustati, et alkohol on olulisem. Kiire ja selge otsus, ei mingeid pikki ja põhjalikke analüüse.
Ettevõtluspoliitika. Väliskaubandusminister ei saa korraga olla Eestis ja välismaal, ta ei saa rääkida samal ajal eesti ja inglise keelt. Tuleb langetada valikud. Valik oli taaskord kiire ja konkreetne – olla Eestis ja rääkida eesti keelt.
Hariduspoliitika. Haridusmaastikul on olnud aktuaalne pikka aega arutelu, et meil on liiga palju ülikoole, et pakkuda maailmatasemel tippteadust. Tänane valitsus on juba astunud siin esimesed sammud ja tõstatanud küsimuse, kas põllumajandusliku kallakuga kõrgharidust peab ikka Tallinnas pakkuma. Hobusevargaid tuleks pigem koolitada mujal.
Kultuuripoliitika. Juubelilaulupidu tõi paljude pahameele, sest lauluväljak ei mahutanud kõiki kohaletulnuid ära ja tuhanded jäid piletita. Taaskord tõttas appi siseminister, mis on iseenesest ka loogiline, sest pahased rahvamassid ongi ennekõike siseministri mure. Selleks, et juba järgmistel laulupidudel saaks palju vabamalt liikuda, nimetas ta laulvat revolutsiooni massihüsteeriaks.
Kokkuvõtteks. Uus valitsus on paljudel teemade puhul tegutsenud kiirelt, konkreetselt ja jõuliselt. Samas on mitmes valdkonnas, näiteks sotsiaal-, tervise-, keskkonna-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikas, siiani veel märk maha panemata. Kardetavasti see nii ei jää.
Rannar Vassiljev: EKRE mõtteavalduste silumise kõrvalt on valitsus jõudnud nii mõndagi korda saata