Tallinna raad olevat juba kevadel kabinetis arutanud, et raha jookseb aina näppude vahelt läbi, tarvis kulddinaare linna kukrusse juurde saada: „Hmm… Mis oleks, kui teeks õige sellise uue maksu. Kohalikke justkui ei kurna, aga raha tuleb nii et kõliseb…“ Mõeldud-tehtud – juba näemegi, kuidas tasapisi kobatakse pinda ning tehakse katset avalikku arvamust turismimaksu kasuks pöörata. Tõsi, esialgu küll tulemusteta. Selles artiklis esitan oma argumendid, miks turismimaks Tallinnas ei ole täna hea mõte.
Teatavasti on igal maksul tarbimist kahandav mõju. Mida suurem maks, seda rohkem klient mõtleb, kas tarbida või mitte. Tallinn ei ole veel jõudnud turistide osakaalult sellisele tasemele nagu Firenze, Vatikan või Veneetsia, kus hooajal turistidest lausa uputab ega ole ruumigi kusagile istuda või astuda. Meil sellist asja ei ole. Tallinn kui värav Eestit külastava turisti jaoks peaks tegema kõik endast oleneva, et meie riigist jääks külalislahke, meeldiv ja soodne mulje. Meil tuleb mõelda välja asju, kuidas rohkem turiste siia meelitada, mitte kuidas neid siit eemale peletada. Turismimaks kedagi juurde ei meelita, hoopis vastupidi.
Eelmisel aastal jõudis Tallinnas turistide arv rekordtasemele – suurepärane! Jutt käib muidugi ainult kõrghooajast: vaid suvekuud on need, mil meil tõepoolest käib mõningane arv turiste. Kusjuures statistika näitab, et isegi juulis oli Eesti majutuskohtade täituvus vaid veidi üle 60 protsenti ehk veel on kasvuruumi.
Aga mis toimub ülejäänud ajal? Kui suvi, jõulud ja aastavahetus kõrvale jätta, siis on meie turismimajandus nutune ja mannetu. Mida on Taavi Aas ära teinud selleks, et madalhooajal turistide arvu suurendada? See on tegelik mõtlemise koht. Enne, kui hakata meie linna külalisi turismimaksuga koorima, tasuks mõelda, mida tuleks teha, et turisti jaoks oleks meie juures käimine tõeliselt meeldiv ja meeldejääv kogemus.
Linnapea toob eeskujuks Vilniuse ja Riia, kus juba on või kohe hakkab kehtima turismimaks. Milleks meile selline kallutatud jutt? Miks ta ei räägi sellest, kuidas kogu Skandinaavia elab ilma taolise maksuta. Ja haarates sõnasabast kinni – meil ongi vaja oma Balti vendadest eristuda, näete, Lätis-Leedus peate maksma, aga meil saab ilma.
Olen seisukohal, et turismimaksu asemel peaks hoopis Tallinna ühistransport olema turistidele tasuta. Suvel uues trammis lennujaama poole sõites arenes minu silme all kõnekas situatsioon: tore turistipere, keskealised mees ja naine koos kahe lapsega, valmistuvad ära lendama. Lapsed ja mees uurivad väsinud näoga marsruuti, naine käib aga kümnekas näpus meeleheitliku näoga edasi-tagasi, otsides kohta, kust piletit osta. Naaseb siis trammi teisest otsast ja teatab, et raha ei võetudki – olla löödud käega ja öeldud et “free, free!”, sõitke niisama. No milleks meile selline külaliste kimbutamine ja segadusse ajamine? Selle asemel võiks lennujaamas, bussijaamas ja raudteevaksalis rippuda hoopis suurte tähtedega silt «Kallid külalised, teile on ühistransport tasuta! Tulge jälle.»
Väga kõnekas on ka asjaolu, et turismiettevõtted uut maksu ei toeta. Tallinki tegevjuht Paavo Nõgene on õigusega öelnud, et omavalitsused juba saavad turiste teenindavatelt ettevõtetelt kaudset maksu ning uue turismimaksu kehtestamine võib kaasa tuua hoopis valusaid tagasilööke kogu turismisektorile.
Selmet hakata kalleid turiste lihtlabaselt maksustama, tuleks hoopis välja mõelda uusi vajalikke teenuseid ja tooteid, mida neile lisaks pakkuda. Läbi teeninduse ja kaubanduse kasvu saaksid nii linn kui ka riik automaatselt lisatulu – seda turismisektoris töötavate inimeste pealt makstava tulumaksu kaudu.
Kokkuvõtteks tõesti, turismimaksu leidub siin ja seal ning ilmselt see turiste ei tapa. Kuid praegusel hetkel ei ole Tallinnas selleks aeg küps. Tulgem selle teema juurde tagasi siis, kui meil on nii palju turiste, et ei ole enam mingit muud pääsu kui hakata neid maksustama.