Vähe on teada fakt, et täna kehtiv seadus lubab Narva elektrijaamades piiramatult puitu ahju ajada ning saada selle eest erakordselt heldet toetust ehk lausa 54 eurot megavatt tunni eest. Ainus põhjus, miks seda praegu ei tehta, on see, et puudub üldkoosoleku ehk rahandusministri vastav suunis.
Niivõrd otseselt meie keskkonda ja loodust mõjutav otsus, sisuliselt Eesti riigi strateegiline otsus ei tohi aga sõltuda ühegi ministri ega ka valitsuse suvast. Kuna sellise tegevuse negatiivsed küljed kaaluvad selgelt üle positiivsed, saab eesmärk olla üks – välistada siseriiklikust tariifist toetatava puidu põletamine Narva hiidahjudes. Seetõttu jõudis sotsiaaldemokraatide survel elektrituru seadusesse muudatusettepanek, mis lõpetab edaspidi puidu massilise elektrijaamade ahju ajamise, nagu seda tehti ajal, mil majandusministriks oli Juhan Parts. Eelnõu ise tuleb riigikogu suurde saali selle nädala kolmapäeval.
Suutsime IRLi esialgsest vastuseisust hoolimata leppida kokku muudatuses, mis võimaldab teoorias puitu energiaks kasutada üksnes statistikakaubanduse raames. See tähendab, et iga sellise tehingu ja tihumeetri puhul on vaja valitsuse otsust, millele eelneb põhjalik analüüs, millist mõju avaldab energia tootmiseks vajaliku biomassi hankimine Eesti puiduturule. Vastav analüüs lähtub omakorda metsanduse arengukava eesmärkidest. Seega on ülioluline saavutada uue metsanduse arengukava koostamise käigus ka nö rahvusliku kokkuleppe ja seada üleriigilise raiemahu piiranguks 10 miljoni tihumeetrit aastas. On ju ilmselge, et puidu masspõletamise korral kasvaks ka surve metsa raiumiseks.
Väga oluline on ka seaduseparandus, mis ütleb, et statistikakaubanduse analüüsile annavad enne valitsuse otsust oma arvamuse riigikogu keskkonnakomisjon ja majanduskomisjon ehk ilma parlamendi nõusolekuta ei juhtu mitte midagi. See tähendab, et enne mistahes otsust tuleb igal juhul avalik arutelu ja ühtegi sammu ei saa isegi plaanida kusagil pimedas kabinetivaikuses.
Meie metsa elektrijaamadesse vedamise pooldajad rõhuvad taastuvenergeetikale. Siinkohal rõhutame, et rääkida 21. sajandil taastuvenergeetikast, mis põhineb juba üle 200 aasta tagasi leiutatud aurukatla tehnoloogial, pole mõistlik. Just sel põhjusel on statistikakaubanduse maht piiratud ka nõudluse poolelt. Näiteks Luksemburg ei tahtnud osta Eesti riigilt puidu põletamisest tulenevat statistikat, kuna ei pea seda õigustatult roheliseks energiaks. Ja muinasjutt, et põlevkiviahjudes hakatakse põletama vaid oksi ja kände, nagu tegid sajandeid tagasi meie vaarisad, pole lihtsalt majanduslikult võimalik, kuna transport läheks siis üleliia kulukaks.
Tuleb ka silmas pidada, et puidu kasutamist energiatootmiseks ei loeta teaduskirjanduses enam sobivaks kliimapoliitiliseks meetmeks. Bioloogiliste kütuste kasutamisel eraldub atmosfääri sama palju süsinikku kui taimed on fotosünteesi käigus endasse sidunud. Kuid võttes arvesse puidu transpordi ja metsade raiumise käigus eralduvaid kasvuhoonegaase, muutub süsinikubilanss juba negatiivseks. Samuti tuleb arvestada, et Eestis liiga ulatuslikult kasutatavate lageraiete ja metsade kuivendamise tõttu toimub erinevate kasvuhoonegaaside emissioon ka raielankidelt. Võttes arvesse ka teiste ökosüsteemihüvede kadumist raielankidel on selliste biokütuste kasutamise kulu ühiskonnale suurem kui saadav tulu.
Kõik see tõmbab Eesti Energia plaanidele kriipsu peale või sunnib ettevõtet mujalt toorainet tooma. Eesti metsa ei tohi näha kohta, mida saab ainult raiuda. Mets ei ole ainult puud. Mets kujutab endast mitte ainult suurt majanduslikku ressurssi, vaid ka suurt ökoloogilist, kultuurilist ja vaimset rikkust. Oleme jõudnud väärtusvalikuteni, pean siin ainuvõimalikuks seismist raiemahtude piiramise ja lageraie mahtude vähendamise eest. Eesti metsapoliitika peab nii lühikeses kui pikaajalises perspektiivis tagama meie metsade säilimise ja elurikkuse.
Rainer Vakra – riigikogu keskkonnakomisjoni esimees
Mihkel Kangur – Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse juht