Puhta tuleviku ja keskkonnasõbraliku linnaruumi lubadustega võid võita valimisi, aga Euroopa Rohelise Pealinna tiitli saamiseks on vaja reaalseid tegusid, kirjutab EPL-i arvamusportaalis Tallinna Linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Rainer Vakra.
Nii võib ühe lausega kokku võtta põhjuse, miks Tallinnat ei valitud 2022. aasta Euroopa Roheliseks Pealinnaks. Miks tuli vastu võtta kaotus? Toon välja neli lihtsat selgitust. Selleks, et olla eeskujuks teistele, tuleb asuda sõnadelt tegudele.
Alustame sellest, et jalakäijasõbralik peatänav oli eelmistel valimistel Keskerakonna programmis üks suur lubadus – tegelikult üks olulisemaid punkte linnaruumi seisukohast. See on maha tõmmatud ja sajad tuhanded eurod uuringutele, projekteerimisele ning kaunitele piltidele tühja kulutatud. Selle asemel, et autostumist pidurdada, korratakse aina suuremaid magistraale ehitades paljude Euroopa linnade aastakümneid tagasi tehtud vigu. Korratakse eksimusi, mida täna näiteks sellised linnad nagu Stockholm ja Barcelona hoopis ümber vaatavad ja parandavad.
Rattavaenulik linn
Teiseks ei ole Tallinnas rattaga liiklemine mugav ega ka turvaline. Hoolimata kõlavatest loosungitest on reaalsus see, et linn on aastaid eelisarendanud autoliiklust. Tallinnas on rohkem parklaid kui parke, ratturid ja jalakäijad on linnaliikluses tahaplaanile jäetud. Rattaliikluse soodustamiseks tuleb ellu viia Tallinna rattastrateegia, mis silmamoonduseks linnavalitsuses kaks aastat tagasi vastu võeti ja täna lihtsalt sahtlis tolmu kogub. Tuleb rajada selgelt eraldatud ja ohutud rajad ratastega liiklemiseks. Mitmed Euroopa linnad toetavad näiteks otseselt rataste ostu või remonti.
Tallinna koolide ja asutuste juurde tuleb rajada mugavad katusega rattaparklad. Need ei ole ülemäära kallid ega ka mitte keerulised lahendused. Tihti räägitakse, et meie ilm ei sobi. Kuid näiteks Oslos, Stockholmis ja Helsingis sõidetakse kordi rohkem rattaga kui Tallinnas. Aga seda just sellepärast, et rattaga on võimalik jõuda mugavalt punktist A punkti B.
„Tasuta” mõttetus
Kolmandaks on pealinnas ühistranspordi kasutajate hulk järjepidevalt vähenenud. Möödunud aasta lõpus näitasid uuringud juba autokasutajate ülekaalu ühistranspordi kasutajate ees. Roheliseks pealinnaks pürgivas Tallinnas peaks see trend olema vastupidine. Kui soovime, et Tallinn oleks tõeliselt roheline pealinn, peame ühistransporti kasutama suunama ka linna külalised. Tallinnal on aeg muuta tasuta ühistransport lihtsaks ja loogiliseks ning lõpetada kulukate piletisüsteemide ülalpidamine ja kontrollide nuumamine.
Kuigi Keskerakond lubas riigikogu valimistel mustvalgelt, et kõigile inimestele antakse Tallinnas võimalus kasutada tasuta ühistransporti. Tegelikult on keskerakondlased pealinna volikogus esitatud tasuta ühistranspordi laiendamise eelnõu tuimalt maha hääletanud. Aga ega me jonni ei jäta ja ükskord me võidame nii kui nii.
Neljandaks, alles mai kuus jõudsid avalikkuseni erinevad töödokumendid ja informatsioon, et Tallinna transpordiamet kavandab uuringuid Merimetsa ja Harku raba rohealadest läbimurrete rajamise vajalikkuse kohta. Kuhugi pole kadunud soov linnametsad asfalti alla matta. Tegelikult peab olema eesmärk lihtne ja selge – me ei ehita uusi magistraalteid ja pöörame hoopis rohkem tähelepanu kodulähedastele kvartalisisestele teedele ja kõnniteedele.
Ega ei üritagi
Viie aastaga on Tallinna eelarve maht suurenenud üle 200 miljoni euro. Sel aastal plaanib aga tänane linnavalitsus teede ja tänavate korrashoiule kulutada vähem kui viis aastat tagasi. Rohelise Pealinna vääriline oleks investeerida nelja aasta jooksul 100 miljonit eurot Tallinna linnaruumi arendamisse, et muuta Tallinn jalakakäijate ja ratturite sõbralikuks.
Kokkuvõtteks on selge, et kala mädaneb peast. Nii kaua kui ehitakse ennast võõraste sulgedaga ja tehakse roheteatrit, on võimatu päriselt muutuda roheliseks linnaks. Alles siis, kui linnapea tuleb jalgrattaga tööle ja abilinnapead sõidavad ühistranspordiga, toimub juhtimiskultuuri ja arusaamade muutus ning muinasjutust saab reaalsus.
Kui see kõik juhtub aga vaid ühe korra aastas, autovaba päeva tähistamisel, pole loota, et linna arendamise põhimõtted muutuks. Keskkonna valdkonnas on oluline roll nii isiklikul eeskujul kui ka kogemusel. Ja tiitleid võidavad need, kes pingutavad eesmärgi nimel, millesse nad päriselt usuvad, mitte need, kes räägivad vaid muinasjutte Rohelisest pealinnast.