Mitmed Eesti poliitikud ja asjatundjad on president Zelenskõi visiidist rääkides ajanud end õige puhevile ning kujutanud seda ajaloolise sündmusena, lieab Riamond Kaljulaid (SDE).

Mitmed Eesti poliitikud ja asjatundjad on Zelenskõi visiidist rääkides ajanud end õige puhevile ning kujutanud seda ajaloolise sündmusena või siis otsinud sügavamõttelist tähendust visiidi ajastusest. Tegelikkusel oli Zelenskõi tulek Balti riikidesse eelkõige siiski viisakus- ja tänuvisiit, milleks valiti aeg, mis lihtsalt sobis. See ei tähenda, et visiit on vähetähtis või vähetähenduslik.

Eesti panus Ukraina toetamisel on meie suurust arvestades olnud kindlasti märkimisväärne. Sõja alguses arusaadavatel põhjustel Zelenskõi riigist väljas eriti ei käinud ning iga tema visiit oli tõesti suursündmus. Eelmisel aastal aga oli Ukraina president rahvusvahelises suhtluses väga aktiivne ning jõudis ka meie lähinaabruse riikidesse korduvalt (Soome, Rootsi, Taani ja Leetu seoses NATO Vilniuse tippkohtumisega).

Kolm suurt väljakutset

Visiit on Eesti jaoks kindlasti oluline, kuid Ukrainal on diplomaatilisel rindel hetkel kolm probleemi, mida on väga keeruline lahendada ja nende osas on Eesti võimalused Ukrainale abiks olla kahjuks erakordselt piiratud.

Esiteks, nii USA kongressis kui Euroopa Liidus on takerdunud Ukraina toetuseks mõeldud abipaketid. Zelenskõi oli detsembri lõpus isiklikult Washingtonis, et veenda kongressi esindajaid veel enne aasta lõppu kokku leppima – kahjuks tulutult. Euroopa osas saab Eesti loomulikult küllalt olulisel määral kaasa aidata, kuid USA abi osas on meie võimalused otsuseid suunata eraldivõetuna praktiliselt olematud.

Teine suur väljakutse on see, et Lähis-Ida on pea täielikult surunud Ukraina küsimuse muude teemadega võrreldes tahaplaanile. Samuti on paljudes riikides sel aastal tähelepanu valdavalt suunatud sisepoliitikale. USA-s ja UK-s toimuvad tänavu valimised, Euroopa poliitikud mõtlevad Euroopa Parlamendi valimistele.

See kõik paraku muudab Ukrainal partneritega suhtluse ja oma eesmärkide saavutamise keerulisemaks. USA kongressis toimuv häbiväärne lehmakauplemine on kõige otsesemalt seotud just sealsete valimistega, kus vabariiklased küüniliselt kasutavad Ukrainale ja Iisraelile mõeldud abi selleks, et forsseerida sisepoliitikas neile kasulikku Ameerika lõunapiiri küsimust.

Kolmas väljakutse on seotud kasvava tunnetusega, et sõda Ukrainas on pikalt püsinud seisus, mis näib paljudele perspektiivitu. Üha enam tundub, et suurriikide nagu USA jaoks võib näida optimaalsena leppida mingil viisil kujunenud olukorraga, kus sõda jääb viiki. Kontseptuaalselt tähendab see Venemaa kaotuse ja Ukraina võidu käsitlemist eraldi asjadena.

Väikeriikidel on oma roll kanda

Minu hinnang on jätkuvalt see, et Valge Maja soov on Ukraina küsimuses saavutada hiljemalt augustiks olukord, kus Biden saab rääkida Venemaa kaotusest ning vähemalt mingil määral teemale joone alla tõmmata, et see küsimus valimistel enam suurt rolli ei mängiks.

Näiteks saab president Biden siiski esitada võiduna seda, et Venemaal ei lastud oma eesmärke täiel määral saavutada. Loomulikult lisatakse sinna juurde retoorika, et Ukraina alade okupeerimine ja annekteerimine on lubamatu ja sellega ei lepita. Meie asi on meelde tuletada, et võidust saab rääkida siis ja ainult siis kui iga ruutmeeter Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumist on okupantidest vabastatud.

Ühtegi nendest kolmest sõlmküsimusest pole Zelenskõil võimalik lahendada Tallinnas, Riias või Vilniuses.

See kõik muidugi ei tähenda seda, et Euroopa idapoolsed väikeriigid on täiesti jõuetud. NATO ja EL riikidena on meil siiski võimalik vähemalt teemasid tõstatada ning lahendusi pakkuda (näiteks, mis puudutab külmutatud Venemaa varade kasutamist Ukrainale põhjustatud kahjude hüvitamisel või ka Kaitseministeeriumi koostatud nägemust Ukraina sõjalise toetamise osas).

Kuid see on võimalik vaid siis, kui teeme seda koostöös teiste meiega sarnaselt mõtlevate väikeriikidega ja pingutame nende eesmärkide nimel ühiselt. Selles osas on Zelenskõil kindlasti võimalik oma headele Balti liitlastele anda visiidiga juurde argumente ja kaalu.

Ja mul on veel üks väike lootus seoses Zelenskõi visiidiga. Ukraina president kohtub Eestis olles nii presidendi kui peaministriga ning Riigikoguga. Ma tõesti loodan, et siin Tallinnas Zelenskõile silma vaadates mõtlevad Eesti poliitikud sellele, kui mõttetu on sedavõrd keeruliste ja eluohtlike väljakutsetega silmitsi seistes raisata aega tühisele nääklemisele teisejärgulistes küsimustes – mida esimene tegi, mida teine ütles, mida kolmas sellega mõtles. Kui mõttetu see kõik on kui mõtleme olukorrale, kus on praegu Ukraina riik ja rahvas ja ka juhid. Pean siin eelkõige muidugi silmas Stenbocki majast Kadrioru suunas öeldud teravusi.

Praegu on aeg, kus riigikogu, valitsus, riigipea ja kogu riik peaks ühiselt tegema kõik, mis meist sõltub, et meie president, meie peaminister ja meie riigikogu esimees ei peaks tegema sarnaseid visiite nagu Zelenskõi praegu. Ei peaks käima küsimas abi Venemaa sõjalise kallaletungi tõrjumisel. Selle eesmärgi nimel – hoida ja kaitsta Eesti Vabariiki – võiks ju proovida vähemalt ajutiselt parteipoliitilised ja isiklikud vastuolud pisutki kõrvale jätta.