Lugedes täna hommikul uudiseid Slovakkias valimised võitnud Robert Fico avaldusi seoses Venemaaga (sõda tuleb läänest, vabadus idast) meenus mulle aastate tagune halenaljakas lugu, kus üks Tallinna linnavolikogu saadik esitas kantseleile avalduse lähetada ta komandeeringusse Tšehhoslovakkiasse.
Kui kantselei ametnikud juhtisid tema tähelepanu, et sellist riiki enam ei eksisteeri, oli linnavolinik siiras hämmingus. Kuidas nii, et enam ei eksisteeri? Mis selle Tšehhoslovakkiaga siis juhtus?
Tõesti on nii, et juba mitu aastakümmet on Tšehhi ja Slovakkia iseseisvad riigid ning kuuluvad mõlemad nii Euroopa Liitu kui ka NATO-sse, täpselt nagu Eesti Vabariik. Tegu on meie partnerite ja meie liitlastega.
Ometi valisid Slovakkia kodanikud vabadel valimistel enda riiki juhtima Robert Fico, kes on lubanud lõpetada Ukraina sõjalise abistamise ning blokeerida Ukraina liitumise NATO-ga. NATO-ga liitumiseks vajab Ukraina kõigi NATO liikmesriikide toetust. Fico on väljendanud ka tänu ja kiitust Slovakkia “vabastanud“ punaarmeele, öeldes, et sõda on alati tulnud läänest, idast on aga tulnud vabadus. Fico tõlgenduses algas Ukraina sõda 2014 aasta fašistlikust riigipöördest, mille järgselt hakkasid ukrainlased tapma ja hävitama Ukrainas elavaid venelasi. Ühesõnaga, ise alustasid.
Muidugi, enamik Eesti inimesi ilmselt ei mõtle tänasel ilusal päikeselisel pühapäeval selle üle, mis nüüd Slovakkiast saab ning kuidas mõjutab Fico võimalik nimetamine Slovakkia uueks peaministriks EL-i ja NATO ning seeläbi ka meie tulevikku. Aga ometi on Slovakkia valimised hoiatus ka meile.
Meil Eestis ei ole ükski suurematest erakondadest veel võtnud otseselt Ukraina vastast seisukohta, kuid ometi me ju näeme, kuidas kaks erakonda on selles suunas teinud teatud vihjeid.
EKRE poliitikud on korduvalt Ukraina abistamist kritiseerinud – nii relvaabi andmist kui ka Ukraina majanduslikku toetamist.
Keskerakonnas on aga neid, kes sel teemal eelistavad vaikida või valivad hoolega sõnu, mõistes, et praegu ei ole veel õige aeg nende seisukohtade kõva häälega välja ütlemiseks, aga see aeg kindlasti tuleb.
Millal tuleb – eks see selgub täpsemini näiteks siis, kui Keskerakonna eurosaadik Yana Toom jälle Venemaal ära käib ja sealsete “kontaktidega“ neist asjust räägib, et paremini mõista “kuidas asjad on tegelikult“.
Teiseks, ärge arvake, et Eestis pole valijaskonda, kes meie kodumaiseid Ficosid toetada võiks. On ikka. Neid on piisavalt. Ja see pole vaid minu sisetunnetuse küsimus, vaid objektiivne reaalsus, mida tõestavad ka avaliku arvamuse küsitluste tulemused.
Hiljuti avaldati Friedrich Eberti Fondi läbi viidud uuringu tulemused, mis toob välja selle, kuidas arvestatav osa ka Eesti ühiskonnast usub, et sõja põhjustasid USA, NATO ja Ukraina ise. Palju on neid, kes ei pea Venemaad ohuks Euroopa julgeolekule, vaid vastupidi on veendunud, et hoopis lääneriigid ja Ukraina ohustavad Venemaa julgeolekut. Ukraina sõjalise abistamise vastaseid on piisavalt, et selle loosungiga valimistel edu saavutada.
Muidugi, järgmised riigikogu valimised on alles kolme ja poole aasta pärast ja sinna on aega. Aga me kõik ju saame aru, et konflikt Venemaaga on fundamentaalne ja kestab edasi, olenemata sellest, millised täpsemini on arengud Ukraina lahinguväljal. Ja seega jääb vene küsimus meie valimiste ühe põhiküsimusena samuti üles väga pikaks ajaks.
Nii et peame igal juhul mõtlema, kuidas teha nii, et mõni Eesti Fico ei võta järgmistel riigikogu valimistel võitu ja ei leia endale sõbralikke kaaslasi, kellega hakata valitsust moodustama, et parandada suhteid meid “vabastanud kangelastega“, et ühiselt võidelda “NATO fašistidega“.
Raimond Kaljulaid: venemeelsete võit Slovakkia valimistel on hoiatus ka Eestile!