Kui mina oleksin Tallinna linnapea, laseksin teedevaldkonna poliitilise juhi lahti, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes.
Palun kohe ette vabandust, et see arvamuslugu koosneb väga suurelt jaolt arvudest. Praegusel juhul teisiti ei saa.
Tallinna elukeskkonnaga tervikuna on väga rahul 30% tallinlasi, selgub Turu-uuringute AS-i eelmisel aastal tehtud uuringust. Seda on selgelt vähe. Mina küll seaksin eesmärgiks, et Tallinnaga oleksid väga rahul vähemalt pooled, aga veelgi parem – kaks kolmandikku elanikke.
Kuid isegi see 30% tundub ülitugeva tulemusena, kui vaadata, mil määral on tallinlased rahul teedega. Suurte sõiduteedega on väga rahul ainult 19% ja kvartalisiseste teedega 11% vastajaid. Erivajadustega inimeste liikumisvõimalustega on rahul 6%.
Kui mina oleksin linnapea ja selline uuring jõuaks minu lauale, siis laseksin ma lahti vastava valdkonna abilinnapea, kes on laisk, ebapädev ja saamatu.
Kuid mis on nende arvude taga? Miks ei suuda Eesti suurim ja rikkaim omavalitsus rahuldaval tasemel täita üht oma põhiülesannet: tagada inimestele võimalus mugavalt ja ohutult liikuda?
Kohaliku omavalitsuse (nagu ka riigi) juhtimisest tegelikult aru saamiseks tuleb lugeda eelarvet. Muu on kõik ilus jutt ja munitsipaalmeedia muinasjutud. Kui linnavalitsus ütleb, et miski on tema prioriteet, siis peab see kajastuma ka eelarves. Ja kui ei kajastu, siis järelikult ei ole prioriteet.
Raha kokku rohkem, teedele vähem
Majanduses olnud hea aeg on võimaldanud Tallinnal viimase viie aasta jooksul teha igal aastal aina suuremaid kulutusi.
Arvatavasti ei usu paljud seda, mida ma järgmiseks kirjutan, kuid see on tõsi: Tallinna linn, mille eelarve on viie aastaga kasvanud üle 200 miljoni euro, kavatseb jooksval aastal kulutada teerajatiste korrashoiule vähem kui viis aastat tagasi. Jah, vähem.
2016. aastal kulutas Tallinn teerajatiste korrashoiule 9,4 miljonit eurot, 2020. aasta eelarves on samal real 8,5 miljonit.
Mina ütleksin, et see on kuritegu Tallinnas liiklejate – nii autojuhtide kui ka jalakäijate – vastu.
Muide, kui on juttu linnameediale tehtavatest kulutustest, siis rehmatakse käega, et ega need ole ju mingid suured summad. On ikka küll. Kui lollakaid telesaateid ei tellitaks, saaks teede korrashoiule kulutada märkimisväärselt rohkem raha ja seda oleks tänavapildis näha ja tunda. Ent see – nagu ma olen varem öelnud – on puhtalt poliitiliste valikute küsimus.
Keskerakond on enne valimisi väga üheselt öelnud, et toetab linnameedia jätkamist. Opositsioon on suhtunud sellesse kriitiliselt. Valijad on andnud Keskerakonnale volikogus 2002. aastast saadik enamuse. Sain kõvasti kriitikat, kui sellele ETV saates „Suud puhtaks” tähelepanu juhtisin, aga nii see paraku on – kui opositsioon soovib näiteks teedele rohkem raha linnameedia arvel, siis tuleb järgmistel kohalikel valimistel lihtsalt rohkem pingutada.
Muide, vaatasin võrdluseks Tartu linna eelarveid. Tartu on teetööde, teede korrashoiu, puhastamise ja investeeringute raha viimase viie aastaga kõvasti kasvatanud ning kulutab teedele ja tänavatele märksa suurema osa oma iga-aastasest eelarvest.
Tartu on üldse tublim kui Tallinn: nt lasteaia kohatasu kaotati Tartus kohe, kui kriis algas. Tallinn tegi seda alles siis, kui opositsioon seda häälekalt nõudma hakkas. Ma ei kutsu üles kõiki Tartusse kolima, aga võiksime mõelda, kuidas tuua Tallinnasse sama hea juhtimine.
Investeeringud kärbuvad
Räägime ka teedesse ja tänavatesse tehtavatest investeeringutest.
Esiteks, teedesse ja tänavatesse investeeriti möödunud aastal 58 miljonit eurot, tänavu ainult 42 miljonit. Jah, lugesite õigesti. Eelarve tervikuna on suurenenud, kuid teedesse ja tänavatesse investeeritakse vähem.
Torkab silma, et mullu oli teede ja tänavate investeeringute seisukohast üldse hea aasta. Ja juhuslikult toimusid eelmisel aastal ka riigikogu valimised. Kas see on kokkusattumus või osteti niimoodi Ratasele ja Kõlvartile hääli? Mina seda ei tea.
Olin ise samal ajal Keskerakonna liige, kuid Põhja-Tallinna linnaosa vanemana ei osalenud ma linna teede investeeringutega seotud otsuste langetamisel. Mis argumendid seal kaalukad olid, miks otsustati just 2019. aastal teedesse suunatavaid summasid hüppeliselt suurendada? Võin vaid tagantjärele spekuleerida.
Teiseks, linn ei suuda investeeringute puhul eelarves planeeritut tegelikult ellu viia. Näiteks 2017. aasta investeeringute mahuks planeeriti 53 miljonit eurot, tegelikult aga investeeriti teedesse ainult 39 miljonit. Aastast aastasse kordub sama muster: välisrahastust ei suudeta kavandatud mahus kaasata.
Tõsi, linna enda panus teede investeeringutesse on aastate jooksul kasvanud – viie aastaga 3,5 miljonit eurot. Kuid kogu linnaeelarve kasv on olnud kiirem!
Kolmandaks, linnavalitsuse valimiste-eelsed megaprojektid võtavad lõviosa investeeringute rahast. 2019. aastal kulutas linn 61% investeeringute eelarvest ehk 32 miljonit eurot ainult ühele tänavale – Reidi teele.
Kokku läks see poliitikute egotripp Tallinnale maksma 39 miljonit eurot – üle nelja aasta teede ja tänavate korrashoiu raha. Kui Delfi kaardirakendus ei eksi, siis läbib auto Reidi teed mööda sõites linnulennult 848 meetrit.
Reidi tee pole ainus selline kuldne puuslik. Haabersti ristmik läks maksma 21 miljonit, Gonsiori tänav 7,5 miljonit jne.
Praegused teed ausse
Mida siis teha? Me peame keskenduma sellele, et teha korda olemasolevad teed ja tänavad, mida inimesed juba praegu kasutavad, ning tegema need korda esmajärjekorras.
Järgmise nelja-viie aasta jooksul peame tegema tasa viimase nelja aasta tegemata töö. Teede korrashoiu ja puhastamise eelarve peab jälle hakkama kasvama, selle osakaal peab suurenema.
Peame selle valdkonna juhtimise korda tegema, et püstitatud eesmärgid päriselt saavutada.
Poliitiline järeldus on muidugi ka: Tallinna-uuringuid lugedes ei leia peaaegu ühtegi valdkonda, millega tallinlased oleksid väga rahul. See räägib keskpärasusest ja ambitsioonide puudusest linna tippjuhtkonnas. Tallinna juhtimist tuleb muuta.