Töötasin läbi Tallinna järgmise aasta eelarve. Ma ei ütleks, et eelarve on halb või väga halb. Tubli panustamine sotsiaalvaldkonda on sotsiaaldemokraatlik ja tervitatav, üldine tulemus on rahuldav. Samas jalakäija- ja jalgrattasõbralikku linnaruumi selle eelarvega ei looda ning eelarves on väga palju küsitavaid kulutusi, mis tulnuks kriisiajal kindlasti eelarvest välja võtta. Pensionäride penisonilisa tuleb aga tõsta rohkem, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna juht Raimond Kaljulaid Õhtulehes.

Tallinna eelarve maht on 861 miljonit eurot, mis on suur summa! Näiteks Eesti kaitsekulutused on väiksemad kui Tallinna eelarve, kuigi moodustavad üle 2% SKP-st.

Ma tean, et opositsiooni esindajad peavad absoluutselt kõiges, mida võim teeb, nägema ainult negatiivset – kõige parem kui otsesest kurjust ja soovi hävitada riik. Terav järelvalve on vajalik, kuid kui debatt asendub tühistamisega, on see tüütu ja väsitav.

Kui olin ise Põhja-Tallinna vanem, suhtusin opositsioonierakondade tähelepanekutesse tõsiselt. Otsustajad teevad vigu – opositsioon juhib neile tähelepanu ja see on otsustajatele vajalik tagasiside. Seetõttu püüan uuest Tallinna eelarvest esile tuua nii positiivset kui negatiivset ning olla konstruktiivne.

Tehakse kulutusi, mida kriisiajal ei peaks tegema

Alustame kriitilistest tähelepanekutest. Linnaeelarve tulud vähenevad, kulutused suurenevad. Laenukoormus tõuseb järsult. Neid numbreid vaadates, pole kahtlust, et oleme tunnistajaks valimiste-aasta eelarvele. Kahjuks näeme sarnaseid mustreid üle Eesti paljudes omavalitsuses, kus on võimul teised erakonnad.

Silma torkavad kulutused, mis ei pruugi eraldivõetuna olla suured, kuid võiksid kriisiajal jääda tegemata.
Näteks: linnavolikogu visioonikonverentsid on olulised, kuid kas me ei võiks 40 000 eurose sündmuse jätta kõige raskemal ajal korraldamata? „Rahuliku kooselamise programmi“ eelarve on 415 000 eurot. Suure tõenäosusega on selle eelarverea taga peidus vajalike algatuste kõrval linnajuhtidele isiklikult või poliitiliselt olulisi rahaeraldisi, mis ei aita ületada kriisi ega parandada kellegi kooselu.

Hüperkasv ootab ees kommunikatsioonikulutusi. Ilmselgelt on Keskerakond absoluutselt meeleheitel, sest tänavusest 2,3 miljoni eurosest linnakantselei avalike suhete eelarvest saab järgmisel aastal linna „strateegiakeskuse“ 3,5 miljoni eurone kommunikatsioonieelarve.

Strateegiakeskuse loomine pidi kaasa tooma tõhusama linnajuhtimise. Nüüd siis teame, milles see väljendub: veel rohkem linnapead ülistavaid ja konkurente maha tegevaid telesaateid, ajalehti ja ajupesu sotsiaalmeedias.
Samal ajal vähendab Tallinn turismiturunduseks ette nähtud kulutusi, mis võiks aidata turismisektoris töö kaotanud inimesi. Mina nii ei teeks.

Arusaamatu on poole miljoni euro kulutamine Tallinna Linnahalli Aktsiaseltsile. Kui linnaeelarve remondiks eelarves vahendeid ei ole ja vahepeal suure pidulikkusega välja kuulutatud koostöö Tallinkiga on raugenud, siis millele kulub suletud Linnahallis pool miljonit eurot aastas?

Kriisiaastal võiks ära jätta ka muid otseselt mitte vältimatuid kulutusi. Näiteks 300 000 eurone meelelahutussündmus või korterelamute supergraafika programm. Majaseintele joonistatud pildid on väga ilusad, kuid kriisi ajal võib neid ühe aasta ka mitte juurde teha.

Kahetsusväärne, et kohalike valimiste eelsel aastal suurenevad linnaosade kulutused „piirkondlikele sündmustele“. Viimasel ajal kulub see eelarverida suures osas ürituste korraldamisele, suurendamaks linna võimupoliitikute nähtavust.

30 000 euro kulutamist fotoseina ostmiseks ma parem isegi ei kommenteeri. Kus on finantsteenistuse silmad?

Näilised kulutused ja otsene korruptsioon

Väga palju on eelarves näilist. Tallinlastele valetatakse ja inimesi eksitatakse. Investeeringute eelarves on väga pikk nimekiri objekte. Kui aga vaadata eelarveridade sisse näeme, et ülimalt sageli on mitmeid miljoneid maksvate projektide jaoks eraldatud vaid mõnisada tuhat eurot.

See võimaldab kokku kutsuda inimesi, näidata eskiise ja rääkida tähtsa näoga sellest, kuidas kohe-kohe algab ehitus. Kardan, et paljudel juhtudel jäädakse reaalseid tegusid ootama veel aastateks.

Tõeline häbiplekk eelarves on eraldi eelarverida, millega antakse veerand miljonit eurot ühe abilinnapea juhitavale spordiühingule.

Kusjuures varasematest aastatest on tänu ajakirjanike heale tööle teada, et vähemalt osa sama abilinnapeaga seotud ühingutele eraldatud rahast on jõudnud Keskerakonna kampaaniatega seotud isikute ettevõtete pangakontodele.
Üks Tallinna spordiraha jagamist hästi tundev isik on mulle vihjanud, et tegelikult jõuab eelmainitud linnavalitsuse liikmega seotud ühingute ja organisatsioonideni läbi erinevate skeemide palju enam, võib-olla koguni üle miljoni euro. Seda on raske kinnitada või ümber lükata.

Kinnitan, et kohalike valimiste järgselt ametisse astuv uus linnavalitsus kindlasti ei kavatse lubada seda, et mõni linnajuhtidest saab eraldada maksumaksja raha enda ühingutele. See on absoluutselt lubamatu ja nii me ei tee. Ühtlasi vaatame me väga teraselt üle kõik seni tehtud kulutused ja aruandluse.

Mis puudutab linnameediat, siis selles valdkonnas linna palgal olevad töötajad peavad arvestama, et enamikega neist töösuhet peale valimisi ei jätkata.

Teede osas ei ole häid uudiseid

Teede iga-aastase korrashoiu eelarve on samas suurusjärgus, kui see on olnud viimased viis aastat. Ma jätkuvalt ei mõista, miks me kulutame kümneid miljoneid uutele läbimurretele. Teeme parem korda olemasolevad teed, eriti kõnniteed. Uuel linnavalitsusel on selles valdkonnas väga suur töö teha.

Jalgrattaparklatele eraldatakse 24 000 eurot. Linn kulutab järgmisel aastal välikäimlatele kümme korda rohkem kui rattaparklatele. Kolm korda rohkem raha pannakse „heakorrakuu“ üritustele, mis on samuti peamiselt mõeldud linnapoliitikute promoks.

Eraldi reana on esmakordselt välja toodud rattastrateegia ellu viimine. Kuid petetakse ka siin. Nt Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimise maksumus on tervikuna arvestatud rattastrateegia ellu viimise alla, kuid see ei ole eraldi rattatee, vaid linnatänav, kus hakkavad sõitma ka autod.

Väike, kuid kurioosne tähelepanek. Linn prognoosib transpordiameti trahvide märkimisväärset kasvu – trahviraha loodetakse koguda lausa 14% rohkem kui eelmisel aastal.

Sotsvaldkonna lisarahastust tuleb tunnustada

Artikli alguses lubasin, et minu eesmärk ei ole keskenduda ainult vigadele. Palju on ka selliseid valikuid, mida me sotsiaaldemokraatidega oleksime teinud kas samamoodi või samadest põhimõtetest lähtudes. Kohati on Tallinna eelarve väga sotsiaaldemokraatlik dokument. Näiteks: on väga positiivne, et haridusvaldkonna kulutused suurenevad ja huviharidus saab raha juurde!

Kõige enam toetan seda, et sotsiaal- ja tervishoiuameti haldusala saab juurde üle nelja miljoni euro. Aasta tuleb inimestele kindlasti raske, arvestades majanduse olukorda ja töötuse näitajaid. Suureneb sotsiaalhoolekande ja eakate hoolekande rahastamine. Rohkem raha on eraldatud olulistele teenustele – näiteks isikliku abistaja teenustele. Väga õige.

Ühe olulise täienduse teeksin siiski ka selles valdkonnas. On positiivne, et eakate pensionilisa suureneb, kuid see peab suurenema palju rohkem. See aitaks tõesti toime tulla. Seda enam, et üleriigiline erakorraline pensionitõus on neli korda väiksem kui lubati. Eakad kaotavad seetõttu nelja aastaga tuhandeid eurosid. Kui Tallinn suurendaks pensionilisa 200 euroni, kompenseeriks see tehtud ülekohut pisutki ja aitaks eakatel toime tulla teenuste ja kaupade hinnatõusuga.

Raimond Kaljulaid | Tallinna järgmise aasta eelarves on kriisiajale sobimatud kulutused