Taas on kuulda kriitikat, et valitsuse üks püsimise põhjuseid on “nõrk opositsioon”. Nagu ma olen ERR-is juba kirjutanud: loomulikult alati saab paremini ja opositsioonil tuleb veel rohkem pingutada, kuid opositsiooni süüdistamine riigis kujunenud olukorras ei aita mitte kuidagi kaasa lahenduste leidmisele. Pigem tuleb keskenduda kohalikele valimistele – muutused Tallinnas võivad viia ka muutusteni Toompeal.

2019. aastal tegid Keskerakond ja Isamaa parempopulistidega valitsusliidu moodustades Eesti inimeste heaolu ning riigi julgeoleku seisukohast väga ohtliku vea. Valdav osa ühiskonnast saab sellest hästi aru. Inimesed ei mõista, kuidas Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder seda ei mõista? Osaliselt ei mõista, osaliselt teevad näo, et ei mõista.

Ärme unusta, et Isamaa ei ole kunagi lubanud hoida n-ö sanitaarkordonit, mille  viitas ERR-ile antud intervjuus Tõnis Saarts. Reformierakond ja Keskerakond mõlemad lubasid parempopulistidega koostööd mitte teha. Kaja Kallas pidas oma lubadust, Jüri Ratas ei pidanud.

Nüüd on Isamaa ja Keskerakond vahetanud kohad. Isamaa fraktsioonis on üksikuid valitsuse vastaseid dissidente. Samal ajal ei ole ükski Keskerakonna poliitik mitte midagi päriselt teinud, et valitsusest distantseeruda.

Väga oluline on mõista, et selle võimuliidu koos püsimise tagavad kolme valitsuserakonna ja nende liidrite lähikonna objektiivsed huvid. Kusjuures need ei ole kõigil kolmel valitsuserakonnal ühesugused.

Keskerakonna jaoks on mõistagi tähtis just peaministri positsiooni hoidmine. Peaministri kohast loobutakse vaid sellisel juhul, kui teisiti pole võimalik vältida opositsiooni jäämist.

Isamaa jaoks on samuti põhiküsimus võimul püsimises, kuid nende jaoks on olukord mõnevõrra keerulisem. Rolli mängivad nii eelmainitud maailmavaatelised kui ka väga pragmaatilised erakonna rahastamisega seotud kaalutlused.

EKRE erineb kahest ülejäänud partnerist selle poolest, et nende jaoks ei ole praegune võimuliit ega isegi mitte valitsuses olemine mingi eesmärk iseenesest.

EKRE huvi on toetuse ja mõju suurendamine, aga ka põhimõtteliste muutuste saavutamine Eesti ühiskonnas ning riigikorralduses. EKRE liidrid kindlasti vaatavad oma mõttekaaslaste poole Poolas ja Ungaris ja küsivad endalt: miks mitte ka Eestis?

Laiemalt taotlevad paremradikaalid muutusi kogu Läänemaailmas rahvusvaheliste institutsioonide nagu Euroopa Liit ja NATO lagunemist või siis vähemalt nende mõju tugevat kärpimist, globaliseerumise tagasipööramist, liberaalsete väärtuste kahtluse alla seadmist jne.

Reformierakonna ja Keskerakonna kaksikliit?

Enamasti loodetakse Keskerakonna ja Reformierakonna kaksikliidu moodustamise peale. Isegi kui Reformierakond lubaks sellisel juhul Jüri Ratasele peaministri kohta, oleks Keskerakonnal objektiivselt väga keeruline Reformierakonna koostööettepanekuga nõustuda.

Keskerakonna juhtkond küsib endalt: mis saab siis, kui Reformierakond leiab mingi ettekäände kõnelustest taganeda ja need raugevad? Siis on Keskerakond opositsioonis ja sellega ei soovita mingil juhul riskida. Isegi kui valitsus moodustatakse, jääb Reformierakonnale alati võimalus mõne aja pärast moodustada uus koalitsioon ning võtta peaministri positsioon Jüri Rataselt ikkagi ära ning saata Keskerakond opositsiooni.

Seetõttu ei astu Keskerakond talle ebasoodsa kaksikliidu moodustamise suunas sammugi, kuni neil ei ole objektiivset alust arvata, et teist võimalust ei ole.

Parempoolsed sunnivad Isamaa kursimuutusele?

Veel loodetakse sellele, et Isamaa ühendus Parempoolsed sunnib Isamaad võtma uue kursi. Ma siiralt loodan, et see neil õnnestub, kuid see ei ole üldse lihtne ülesanne. Isegi kui Parempoolsed suudavad erakonnas järgmisel kevadel saavutada olulisi positsioone, ei pruugi see tähendada, et see muudab fraktsiooni aetavat poliitikat riigikogus.

Isamaa liidrid ei soovi panna erakonda olukorda, kus Isamaa on valitsuses koos liberaalsete erakondadega ja EKRE on opositsioonis. Samuti ei soovita mingil juhul jääda EKRE-ga koos opositsiooni, sest käremeelsem EKRE paistaks sealt palju rohkem silma. Seega ei pruugi isegi Parempoolsete edu korral valitsus vahetuda.

Jüri Ratas presidendiks?

Üks võimalus muidugi on veel – saab pakkuda Jüri Ratasele presidendi kohta ja loota, et ta võtab selle vastu. Muidugi on peaminister Ratas avalikult sellise võimaluse välistanud, nagu ta välistas kunagi valitsuskoostöö EKRE-ga.

Tegelikult muidugi on Keskerakond selles küsimuses oma kodutöö ära teinud ja võimalikke alternatiive selle eesmärgi saavutamiseks põhjalikult analüüsinud. Praeguseks teatakse erakonnas ilmselt küllalt täpselt, millised on Ratase võimalused nii riigikogus kui ka valimiskogus. Kui peaksin pakkuma, siis ilmselt vastutab selle eest jälle Jaak Aab, kes 2016. aastal tegi Mailis Repsi kampaaniat.

Teoreetiliselt on Ratase presidendiks saamine võimalik ja selleks on isegi mitu erinevat võimalust, praktikas on kõik alternatiivid seotud suurte riskidega.

“Kas Keskerakond ja Reformierakond suudaksid varasemast väiksemas valimiskogus saada Ratase toetuseks enamuse?”

Üks variant on leppida kokku Reformierakonnaga ning proovida võita valimiskogus. Kas Keskerakond ja Reformierakond suudaksid varasemast väiksemas valimiskogus saada Ratase toetuseks enamuse? Teoreetiliselt jah, aga nii jõuame jälle tagasi algusesse. Mis siis, kui midagi läheb valesti. Salajasel hääletusel võib juhtuda mida iganes. Liiga riskantne ettevõtmine, et selle nimel valitsust lõhkuda.

Siis on veel mõnede inimeste lemmikintriig –suur koalitsioon, millesse kuuluksid Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa või sotsiaaldemokraadid. See võimaldaks Ratase presidendiks valida riigikogus.

Olen kuulnud, et osade keskerakondlaste meelest võiks sellise lahenduse peale mõelda küll ja just koos Isamaaga. Siis ei oleks Keskerakond reetur ja koalitsiooni lõhkuja. Tuleb oodata ära mõni järjekordne EKRE skandaal ja siis koos Isamaaga ühiselt teatada: kahju küll, andsime EKRE-le esimese, teise, kolmanda ja isegi neljanda võimaluse.

Kuid Isamaa seisukohast oleks see väga kahtlane tehing. Kui president on valitud, pole neid enam “suures koalitsioonis” vaja. Kuidas sa ikka tagad, et sinuga arvestatakse, kui kaks ülejäänud partnerit võivad sulle iga hetk öelda, et aga palun, uks on seal. Ning jagavad ministrikohad kahe vahel ringi.

Sellises valitsuses pole Isamaal küll tark olla ja kui Jüri Ratas tuleks seda pakkuma, siis läheksid nad otseteed Reformierakonna juurde ja pakuksid peaministri positsiooni kolmikliidus, kus nende häältest midagi sõltub ja huvid on palju paremini tagatud. Seega ei saa Jüri Ratas sellist ettepanekut Isamaale teha ega ka sellise ettepanekuga nõustuda.

Igal juhul on presidendivalimistega seoses Keskerakonna liidritel veel üks suur probleem. Kui Jüri Ratas on Kadriorus, kes siis erakonda juhib? Reps pole ka varem olnud piisavalt avalikult silmapaistev poliitik, nüüd aga on tema maine viimasest skandaalist tugevalt kahjustatud. Tanel Kiigel pole üldse karismat. Mihhail Kõlvart meeldiks ainult vene valijatele ja ei sobiks erakonna teistele tippudele.

Seetõttu ma usun, et pigem töötab Keskerakond selle nimel, et presidendivalimistest ei kujuneks nende endi ja koalitsioonipartnerite jaoks mingit suurt draamat ning ka koalitsioonikaaslastele ei ole erilist motivatsiooni alternatiive otsida või kaaluda.

Olukord ongi keeruline

Nii et, head lugejad, olukord ongi väga keeruline ja etteheited, et seda veel ei ole õnnestunud muuta, on suuresti põhjendamatud.

Riigikogu opositsioon ning Kaja Kallase ja Indrek Saare juhitud erakonnad on selles keerulises olukorras teinud ja teevad jätkuvalt täpselt seda tööd, mida nad peavad tegema ja teevad seda väga hästi, professionaalselt ja asjatundlikult.

Vaadake, kes opositsioonierakondi riigikogus esindavad – väga sageli mitmekordse valitsuskogemusega inimesed. Samal ajal kui valitsuses on inimesed, kellel pole varasemat valitsuskogemust, varasemat riigikogu kogemust ja vahel ka üldse poliitilist kogemust.

Kindlasti saab Eesti tulevikus normaalse ja tööka valitsuse. Selle nimel tuleb iga päev pingutusi teha. Aga tuleb endale aru anda, et see võib võtta kuid, aga võib ka võtta aastaid ja enne võib olukord minna veel palju hullemaks kui praegu.

Sellele vaatamata ei tohi alla ei tohi. See ongi opositsiooniliidrite üks suuremaid väljakutseid. Hoida enda inimeste ja meeskondade usku ja töötahet ning ka ühiskonna usku ja vastupanuvõimet.

Väga olulised on kohalikud valimised. Praegu on üsna kindel, et Keskerakond kaotab Tallinnas ainuvõimu, aga võimalik on ka märksa suurem kaotus kui keskerakondlased ette kujutavad. See võib nihutada paigast kogu jõudude tasakaalu ning Tallinnast võivad alguse saada märksa põhimõttelisemad muutused ka Toompeal. Töö selle nimel ei tooda suuri pealkirju, kuid on väga vajalik ja oluline.