Mõistagi hoiame nii riigikogu riigikaitsekomisjonis kui ka NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioonis NATO uue peasekretäri valimise protsessil silma peal. Kõigile on teada, et selles protsessis on ülisuur kaal USA presidendi ja Valge Maja eelistustel, mis kujuneb omakorda USA administratsiooni siseste arutelude ja liitlastega konsulteerimise tulemusel.

Olen kindel, et USA ja teised suuremad liitlased soovivad NATO-t juhtimas näha eelkõige pädevat inimest, kes on tõestanud, et suudab keeruliste ja eri huvidega partnerite võrgustikus sildu ehitada ja ühisosa leida. NATO ühtsus on ka Eesti huvides.

Ma kindlasti ei soovi isiklikult ühegi Eesti võimaliku kandidaadi väljavaateid eraldivõetuna kommenteerida. See lihtsalt poleks kohane. Saan öelda vaid seda, et kindlasti ei oleks ühegi meie inimese puhul takistuseks Eesti või Ida-Euroopa päritolu. Kui meil oleks olnud kogemustelt, teadmistelt, juhi- ja isikuomadustelt sobiv kandidaat, kellel on ka Eestis poliitiline toetus, siis kindlasti ei paneks keegi liitlastest kätt ette ainult seepärast, et tegu on Eesti kui NATO idatiiva riigi kandidaadiga. Küll aga saab välja tuua mõned üldised tähelepanekud valikuprotsessi kohta.

Kaheksa aspekti
1. Tegu on Eesti jaoks üliolulise ametikoha ja valikuga. Peasekretäril on NATO poliitilises juhtimises ning allianssi prioriteetide seadmisel väga suur roll. Sõjaväelaste ülesanded ja pingutuste põhisuunad määratletakse liidrite tasemel poliitiliselt ning selles protsessis on peasekretär keskne kuju.

2. Kuigi kandidaatide kaalumisel mängib päritolu paratamatult rolli, siis kindlasti ei tohiks see olla määrav. Jutud sellest, kuidas peasekretär peab tingimata tulema idast, läänest, põhjast või lõunast, on kohatud. Euroopas on sõda ja NATO peasekretäri ametisse tuleb nimetada sellele kohale kõige võimekam kandidaat. Kindlasti ei peaks Eesti enda suhtes kultiveerima mingit alaväärsuskompleksi, nagu oleks meie võimalikud kandidaadid kõrvale praagitud päritolu tõttu. See on naeruväärne. Eesti on samasugune NATO liitlane nagu kõik teised. Punkt.

3. On väga oluline, et kõik NATO liitlased täidaksid kahe protsendi kohustust võimalikult kiiresti. On siiski naiivne ette kujutada, et NATO peasekretäri saab valida vaid nende riikide esindajate seast, kes on seni täitnud kokkulepet kulutada riigikaitsele vähemalt 2 protsenti SKP-st. Eelmisel aastal täitis 2 protsendi nõuet vaid kolmandik liikmesriikidest. Ma ei kujuta seda praktikas ette, et juba oleks välistatud kahe kolmandiku või enamate liikmesriikide kandidaadid. Nii Taani kui Hollandi peaministrite tõsine kaalumine näitab, et seda ei peeta määravaks küsimuseks ka liitlaste seas.

4. Mark Rutte kasuks räägib kindlasti tema väga pikaajaline kogemus Hollandi peaministrina. Paljud teised riigijuhid tunnevad teda isiklikult. Tegu on poliitikuga, kes suudab otsida ja leida partneritega ühisosa. See on NATO peasekretäri ametis ülioluline. NATO ühtsus on ka üks Eesti julgeoleku peamisi tagatisi. Igal endisel või praegu ametis oleval peaministril on oma ametiaja jooksul olnud võimalus näidata, kuivõrd ta on liidrina küps ja suuteline. Liikmesriikide koalitsioonivalitsused on tavaliselt 2-4 partneriga kooslused. NATO-s on aga üle 30 kohati väga erinevate huvidega liitlasriigi.

5. Muidugi hinnatakse tähelepanelikult seda, kuivõrd on võimalik kandidaat end sisepoliitikas suutnud näidata. Kuivõrd ta on tõestanud, et on võimeline otsima konsensust, teisi kuulama, teiste huvidega arvestama. Stoltenberg on olnud selles kõiges väga hea. Ta on suutnud NATO-t stabiilset juhtida väga turbulentsetel aegadel.

Just neid omadusi peetakse ka Mark Rutte tugevuseks ja küllap just sellele tuginedes on paljud NATO liikmesriigid talle juba toetust avaldanud. Rutte kohta räägitakse ka seda, et ta on tehtud teflonist, talle ei hakka skandaalid ja jamad külge. Ei pea muretsema, et tegu oleks lapsesuuga, kelle läbimõtlemata avalduste pärast kannataks allianssi tõsiseltvõetavus. Oskus hoida pea külm ja mitte olla juhitud emotsioonidest on samuti väga tähtis, arvestades pingelisi olukordi, mis selles töös paratamatult on – näiteks meenutagem raketi kukkumist Poola pinnale.

6. On rõhutatud ka soolist aspekti, mis tundub mulle ausalt öeldes veel eriskummalisem kui rääkida tulevase peasekretäri päritolust. Mina küll ei kujuta ette, miks peaks NATO peasekretäri valikul kandidaadi sugu üldse mingit tähtsust omama. Tegu peab eelkõige olema end tõestanud tugeva liidriga, kes suudab tagada NATO riikide tõhusa koostöö kollektiivkaitse tagamisel – olgu tegu naisega või mehega.

7. Eelviimase asjana peab kindlasti eraldi välja tooma vahel kõlavad vihjed justkui oleks NATO peasekretäri ametisse sobimatu iga poliitik, kes tuleb Venemaa idapiiri äärest. Justkui oleks sellele veto. NATO-l on mõte vaid siis, kui NATO riikide julgeolekut vaadatakse tervikuna.