Riigikogu kinnitas hiljuti Eesti seisukohad seoses «Eesmärk 55» nime kandva meetmete paketiga, mille eesmärk on liikmesriikide vahel kokku leppida, kuidas saavutada Euroopa Liidu ambitsioonikad lühiajalised kliimaeesmärgid (vähendada süsinikuheidet 55 protsenti aastaks 2030). Rõhutan, et küsimus pole selles, kas heidet vähendada. Küsimus on selles, kuidas seda teha. Selle üle seisavad Euroopas ees väga tulised vaidlused, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Postimehes.
Eeldasin, et «Eesmärk 55» pälvib Eestis väga suurt tähelepanu, arvestades selle suurt ja otsest mõju kõigile Eesti inimestele.
Aus on tunnistada, et on neid, kes «Eesmärk 55» ellu viimisest möödapääsmatult kaotavad. Rohepöörde pooldajatel on õigus, et rohepöördega luuakse uusi võimalusi, kuid samal ajal ei saa eitada, et paljud Eesti inimesed seisavad silmitsi muutustega, mis ohustavad nende toimetulekut läbi töökohtade vähenemise, toodete ja teenuste hinnatõusu ning seeläbi ostujõu ning elatustaseme languse. Väga suure tõenäosusega suurendab rohepööre Eestis majanduslikku ja regionaalset ebavõrdsust. Osaliselt suudab Eesti neid muutuseid pehmendada ja inimestele hüvitada, kuid mitte täielikult.
Ametisolev valitsus ei ole minu hinnangul «Eesmärk 55» meetmete paketi mõjusid piisavalt hinnanud. Valitsusel ei ole ambitsioonikat ja terviklikku visiooni, kuidas Eesti rohepöördest võidaks. Meil ei ole läbi mõeldud kontseptsiooni, kuidas me aitame ja toetame neid inimesi, kelle sissetulekud vähenevad.
Majanduskomisjoni liikmena olen «Eesmärk 55» menetluses keskendunud mõistagi peamiselt sellele, milline on nende otsuste mõju majandusele ja selle kaudu Eesti inimeste toimetulekule läbi hindade ja palgataseme, aga ka maksulaekumistele, mille arvelt me rahastame oma tervishoiuteenuseid, haridust, sotsiaalkaitset, riigikaitsekulutusi jne.
Riik on hinnanud, et «Eesmärk 55» meetmete tulemusel võivad kütuse hinnad tanklates suureneda 5–13 protsenti. «Eesmärk 55» näeb ette uue täiendava heitkogustega kauplemise süsteemi loomist hoonetele ja maanteetranspordile. Kütusemüüjatele ja soojatootjatele kehtestatakse uue süsteemiga kohustus osta heitkoguse ühikuid, millega seotud kulud kantakse osaliselt edasi tarbijahindadesse.
Eesti valitsuse seisukohti saatva seletuskirja kohaselt võib see suurendada piirkondlikult elatustaseme ebavõrdsust. Negatiivsed mõjud avalduvad enim just madalama sissetulekuga leibkondadele ning hõreda asustusega piirkondades, kus isiklikule sõiduautole pole toimivat alternatiivi ühistranspordi näol. Ka rohepöördest puudutatud töökohad on sagedamini maapiirkondades näiteks metsanduses ja põllumajanduses.
Seega pole välistatud, et rohepööre käristab veel suuremaks Eestis niigi teravat regionaalset lõhet. See on tõsine probleem, millest me ei saa mööda vaadata. Kui seda pole võimalik vältida, siis kuidas ja mil määral kavatseb riik neid muutusi tasandada ja inimestele hüvitada?
Valitsuse seletuskirjas tõdetakse, et energiahindade kasv võib kaasa tuua energiavaesuse suurenemise «juhul, kui ei suudeta vajalikus mahus ja tempos rakendada hinnamõju leevendavaid meetmeid». Seda, kuivõrd on Eesti riik suuteline «vajalikus mahus» ja «vajalikus tempos» meetmeid rakendama, nägime energiahindade kriisis. Valitsus ei suutnud mitme kuu jooksul välja töötada õiglast ning elanikele lihtsalt kasutatavat hüvitamise skeemi. Selle ümber puhkenud vaidlused tõid kaasa valitsuskriisi. Tänaseks on kehtestatud kaks paralleelselt toimivat ja puudustega toetusskeemi. Enam rumalamini vist seda probleemi lahendada pole võimalik.
Sotsiaalsetest mõjudest rääkides viidatakse sellele, et «Eesmärk 55» näeb ette ka eraldi sotsiaalfondi loomist. Kahjuks on sotsiaalfond kavandataval kujul täiesti kasutu.
Eesti valitsuse enda arvutuste kohaselt saaksime sellest fondist suurusjärgus 26 miljonit eurot aastas. Selle summa eest saame alla mediaansissetulekuga leibkondadele eraldada täiendavat toetust suurusjärgus seitse eurot kuus.
Valitsuse seletuskirja kohaselt võivad muudatused oluliselt kahjustada Eestis turbatootmise ning põllumajandus- ja metsandussektori konkurentsivõimet. Seletuskirjas on prognoositud, et metsandussektoris võib tööhõive väheneda tuhandete töötajate võrra ning sektori loodav lisandväärtus sadade miljonite eurode võrra.
Metsandussektor on Eesti majandusele väga oluline. Metsandussektori maksulaekumised moodustavad rohkem kui kümme protsenti Eesti maksutulust. Ka turbatootmine on oluline majandusvaldkond. Eesti on üks peamisi turba eksportijaid Euroopa Liidus.
On üldteada tõsiasi, et meil on väga tõsised puudujäägid esmavajalike teenuste rahastamises. Politsei ja sisejulgeoleku valdkond, tervishoid, pääste ning haridus on alarahastatud. Kui kliimapoliitika ellu viimise tulemusel maksulaekumised vähenevad, siis mille arvelt ning milliseid maksureforme nähakse ette, et riigi kulutusi tulevikus rahastada?
Valitsuse seisukohti saatvas seletuskirjas tõdetakse, et kliimapoliitika eesmärkide täitmiseks vajalike muutuste esile kutsumiseks võib olla vajalik ka uute maksude kehtestamine – näiteks sõiduautode registreerimise maks ja aastamaks või ummikumaksud. Täiendavatest maksudest on juttu ka hoonete energiatõhususega seoses, kuid on jäetud täpsustamata, millised need uued või täiendavad maksud võiksid olla.
Kahtlematult kaasneb «Eesmärk 55» meetmetega positiivne mõju keskkonnale, õhukvaliteedile ja ka osale majandusvaldkondadele. Pole kahtlust, et kliimamuutustega mitte tegelemise hind on samuti suur.
Seletuskirja kohaselt tooks üleilmne soojenemine kolme kraadi võrra Euroopa Liidu majandusele kaasa vähemalt 170 miljardi euro suuruse iga-aastase kahju. Kliimamuutuste mõjul võib oluliselt suureneda rändesurve. Elukeskkondade, liigirikkuse ning loodusväärtuste hävimisele ei saagi külge panna hinnasilti.
Kuid kordan, küsimus on täna ainult selles, kuidas me ühiselt seatud kliimapoliitika eesmärkide suunas liigume, kes panustab ja kui palju.
«Eesmärk 55» läbirääkimistel esindavad kõik liikmesriigid oma inimeste ja majanduse huve ja seda peab iseenesestmõistetavalt tegema ka Eesti.
Vaid nii kindlustame, et üleminek on Eesti riigi ja inimeste suhtes õiglane.