On neid, kes usuvad, et vaherahu sõlmimine Ukrainas on lähima 4–5 kuu küsimus. Kas see võib olla tõsi, küsib riigikogu liige Raimond Kaljulaid (SDE).
Sõja lõpetamine on Ameerika Ühendriikide presidendiks valitud Donald Trumpi poliitika eesmärk. Kaldun arvama, et Bideni administratsioonil on pikka aega olnud täpselt sama siht ja see oleks olnud ka Harrise eesmärk.
Kuidas kujuneb suurriikide, nagu USA, julgeolekupoliitika?
Küllap on julgeolekunõukogu vahendusel presidendi töölauale Valge Maja ovaalkabinetis pandud aastate jooksul virnade viisi USA luureasutuste ja Pentagoni kindralite hinnanguid, mis on sajal eri moel tõestanud, et Ukraina paraku ei suuda seda sõda võita selles tähenduses, nagu Ukraina ja meie siin seda mõistame – vabastada okupeeritud alad, kaasa arvatud Krimmi.
Ei tasu unustada ka seda, et Biden on oma Ukraina-poliitikat ajanud kooskõlas eelkõige Saksamaa kantsleriga, kes omakorda esindab laialdast konsensust Euroopa valitsusjuhtide seas, kes samuti ei usu ega pole tegelikult kunagi uskunud, et Ukraina suudab selle sõja võita.
Võib-olla sellepärast tervitati Trumpi teistkordset valimist USA presidendiks ka Ukraina juhtkonnas. Ukrainlastel on lõplikult kõrini lääneriikide liidrite täiesti silmakirjalikust poliitikast.
Trumpi nn rahuplaani sisu üle on palju spekuleeritud
Midagi teada ei ole, kuid muidugi saab teha järeldusi, mis on kujunenud olukorras üldse võimalik.
Kui lähtuda Trumpi esimese valitsemisaja modus operandi‘st, siis tõenäoliselt määrab Trump oma uuest administratsioonist kellegi, kes peab sõja lõpetamise lahenduse kokku panema ja selle ukrainlastele ja venelastele maha müüma. President ei hakka isiklikult tegelema mingite «pisiasjadega», nagu puhverstoonide sügavus, kuid tema on see, kes lõpuks liidrite tasemel tehingu lukku lööb.
Mis puudutab põhiküsimust ehk okupeeritud alasid, siis tõenäoliselt püütakse Ukrainat ja Venemaad veenda, et tuleb kokku leppida mingis ajutises kontrolljoones. Ajutine on siin muidugi väga tinglik mõiste. Kui selline kokkulepe tehakse, siis võib see ajutine piir jääda paika inimpõlvedeks.
Teiseks, julgeolekugarantiid. Jätkuvalt tundub, et Ukraina NATO-liikmelisus pole lähiajal võimalik. Võimalik, et Zelenskõi käis selle oma võiduplaani osana välja ainult selleks, et oleks veel kord tõestatud, et seda varianti tegelikult ei ole.
Kui NATO-liikmelisus pole reaalne, siis kujuneb põhiküsimuseks, kas lääneriigid on valmis selleks midagi päriselt tegema, et Ukraina ja Venemaa kokkulepet jõustada.
Räägitud on vägede viimisest Ukrainasse. Kui selles kokku lepitakse, on Ukrainale kindlasti ülioluline, et selles osaleks Euroopa tuumariigid Prantsusmaa ja Ühendkuningriik.
Mina siiski ei välistaks ka USA osalemist. Pigem ma ei kujuta hästi ette, kuidas Trump nii-öelda «teeb diili ära», aga siis kõnnib kaks kätt taskus minema ja jätab edasise eurooplaste endi korraldada.
Vägede Ukrainasse paigutamisest mõnevõrra lahjem võimalus on see, et NATO riigid võtavad enda peale näiteks Ukraina õhukaitse, mida tagatakse NATO territooriumil asuvatest baasidest.
Võib ka kujutada ette sellist lahendust, kus eurooplased vastutavad julgeoleku eest kohapeal ning USA võtab endale rolli õhukaitses. See tundub Trumpi kampaaniaesinemiste pinnalt kõige tõenäolisem lahendus.
Venemaa esindajad on viidanud, et kokkuleppe vältimatu osa peab olema Ukraina neutraalsus ja desarmeerimine. Tõenäoliselt seab Venemaa tingimuseks, et Ukraina enda relvajõudude ning ka Ukrainasse toodavate lääne üksuste isikkoosseis ja relvastus oleks piiratud ning kasin. Ukraina omakorda on eluliselt huvitatud, et sõjajärgne heidutus oleks usutav ja tugev.
Paraku on Ukraina tajutav läbirääkimispositsioon Venemaa omast hetkel palju nõrgem.
Ajaloolased on jäädvustanud stseeni Talvesõja lõpu läbirääkimistelt, kus Soome pool juhtis Nõukogude Liidu delegatsiooni tähelepanu sellele, et neilt nõutakse alade loovutamist, mida Punaarmee pole isegi vallutanud. Selle peale pakkus NSV Liidu välisminister Molotov soomlastele, et nõukogude pool on valmis ka läbirääkimistega mõned kuud ootama kuni Punaarmee on vaidlusaluse territooriumi üle täieliku kontrolli saavutanud.
Kui õigus on pessimistlikumatel analüütikutel, et Ukraina ressursid on ammendumas, siis on Ukrainal üksinda väga raske mõjutada Venemaad tegema mingeid järeleandmisi. Loota mingile olulisele läbimurdele lääneriikide abis, mis seda olukorda muudaks, on naiivne. Läänes on isegi Põhja-Korea sekkumisele – sõja olulisele laienemisele! – reageeritud täiesti flegmaatiliselt, nagu polekski see midagi erilist.
Siiski ei saa välistada, et Putin lükkab Trumpi rahuvahenduspakkumise tagasi. Sellele võib Trump reageerida väga jõuliselt, seades sihiks Venemaa paikapanemise. Võib-olla sellele loodabki Ukraina juhtkond. Näidata ära, et selle hullumeelse terroristiga Kremlis pole võimalik milleski kokku leppida ja sellega teha Trumpist siiski oma liitlane.
Kui läheb nii, et Ukraina on sunnitud lähikuudel vastupanust loobuma, et alustada läbirääkimisi, tuleb tõdeda, et see sõda on lõppemas Venemaa võidu ja Ukraina kaotusega. Pole mõtet rääkida viigist või «õiglasest rahust».
Samuti on Putin vähemalt osaliselt tõestanud, et külma sõja järgne status quo ei tähenda enam suurt midagi. Putin ja Venemaa ladvik võib laiemalt seda tõlgendada kui lääneriikide vaikimisi leppimist sellega, et Venemaal on siiski õigus oma ajaloolises mõjusfääris tegutseda suveräänina. Ja muidugi tõstatub siis ka Balti riikide küsimus.
Mida siis teha?
Eesti poliitika peab muidugi uue reaalsusega kohanema. Kuigi meie kõige lähemad liitlased on USA ja Ühendkuningriik, peame eelkõige olema solidaarsed Ukrainaga ja aitama veenda oma partnereid, et võimalikult tugevad ja usutavad julgeolekugarantiid on kogu vaba maailma huvides. Kui tuleb uus raudne eesriie, siis olgu ta rauast ka meie poolt vaadates.
Peame kindlasti jätkama enda riigikaitse tugevdamist ning samas toetama kõigiti uue USA administratsiooni taotlusi NATO kaitsekulutuste ambitsiooni tõstmiseks ideaalis vähemalt kolme protsendini SKTst.
Kolmandaks peame nägema julgeolekupoliitikat palju laiemalt vaid sõjalisest riigikaitsest ja mõistma, et ka näiteks Eesti kodumaise kaitsetööstuse areng ning laiemalt majanduse konkurentsivõime ning ka ühiskonna sidusus on üliolulised tegurid, millest sõltub, kas meie riik suudab end kaitsta ja püsima jääda.
RAIMOND KALJULAID ⟩ Milline võiks olla realistlik rahustsenaarium Ukrainas?