Siit tuleb nüüd kuidagi edasi minna. Eesti ühiskond ei võida sellest midagi, kui ühed tunnevad end võitjatena, teised käivad rusikas taskus ringi ja tunnevad end solvatutena.
Täna riigikogu poolt vastu võetud perekonnaseaduse muudatus on igal juhul ajalooline otsus. Eelmine riigikogu koosseis ei teinud ühtegi samaväärse kaaluga muudatust – kuigi oli palju olulisi otsuseid, mida keegi ei eita. Siit edasi peame nüüd mõtlema, kuidas ühiskonda jälle kokku liita. Ka riigikogu töövõime tuleb taastada.
Kui minult oleks keegi aasta-poolteist enne riigikogu valimisi küsinud, kas selles riigikogus seadustatakse samast soost inimeste abielud, siis oleksin ma vastanud „pigem ei“. Tundus, et kõik liigub selles suunas, et tuleb eelmisest veel konservatiivsem riigikogu koosseis. Paistis koguni, et EKRE võib valimised võita ja Martin Helme moodustada valitsuse.
Kuid siis kõik muutus. EKRE tulistas endale jalga Kremli jutupunkte korrates. Keskerakond ei suutnud, tõenäoliselt sisevastuolude tõttu, korraldada nendel valimistel efektiivset kampaaniat ning hoolimata heldest rahastusest ei teinud ka Isamaa eriti head tulemust. Martin Helmest ei saa järgmise nelja aasta jooksul peaministrit ega ka mitte ministrit. EKRE-l ei ole lootust järgmise nelja aasta jooksul opositsioonist välja murda.
Selle asemel tuli kevadel võimule kolme liberaalseid väärtuseid jagava erakonna koalitsioon väga tugeva mandaadiga. Ootamatult selgus koalitsioonikõnelustel, et Reformierakond ei pea võimalikuks abieluvõrdsust toetada ning soovib piirduda vaid kooseluseaduse rakendusaktidega. Tuleb tunnustada Reformierakonna juhtkonda. Saadi aru, et neilt oodatakse enamat, ja suudeti kujundada partei sees uus seisukoht. See polnud kindlasti lihtne, mida näitab see, et paraku päris kõigi oma saadikute hääli selle otsuse taha ei saadud.
Eraldi häbiväärne oli osade opositsioonisaadikute hale jutt, kuidas nad küll toetavad abieluvõrdsust, aga ei saa selle poolt hääletada, sest ei usalda valitsust. Kindlasti mõistavad need saadikud ka ise, kui õõnes see vabandus on. Neil oli enne ja ka pärast perekonnaseaduse eelnõu mitu võimalust avaldada umbusaldust. Ajalukku lähevad nad paraku abieluvõrdsuse vastastena.
Kevadel, kui algasid riigikogu istungid, hakkas opositsioon kasutama uudset taktikat nende läbiviimise tõkestamiseks. Korraks tundus, et ongi leiutatud hõbekuul, millega saab riigikogu muuta sisuliselt töövõimetuks. Ka perekonnaseaduse muutmisele eelnes opositsiooni lõputute küsimuste ja kõnede poolt pikaks venitatud enam kui 24 tundi kestnud istung.
Päris kindlasti ei ole jätkusuutlik, et oluliste otsuste langetamiseks on ainus võimalus hoida 101 riigikogu liiget ning riigikogu kantselei teenistujaid ööpäevade kaupa Toompeal. See on praegu paraku ainus võimalus, et üldse mingi töö saaks tehtud.
Opositsioon on arusaadavalt pettunud ja vihane. Abieluvõrdsuse seadustamist püüti raevukalt takistada, kuid lõpuks toimus siiski hääletus ning 55 poolt- ja 34 vastuhäälega võeti otsus vastu. Märkimisväärse ülekaaluga.
Siit tuleb nüüd kuidagi edasi minna. Eesti ühiskond ei võida sellest midagi, kui ühed tunnevad end võitjatena, teised käivad rusikas taskus ringi ja tunnevad end solvatutena. Samuti ei ole parlamentaarsel riigil võimalik tõhusalt toimida ilma täistöövõimelise parlamendita.
Ma ei ole naiivne. Ma ei usu, et Martin Helmega on võimalik milleski kokku leppida. EKRE soov ongi parlamentaarne demokraatia hävitada. Nende suur eeskuju on Ungari, kus peaminister Orbanil pole palju põhjust põdeda, mida arvavad tema otsustest parlamentäärid, kohtud või meedia.
Siiski tuleb teha pingutusi selle nimel, et konsensust otsida. Ka osaline töörahu on parem kui pidev sõda ja kurnav vastasseis.
Ühiskonna liitmiseks on vaja kuulata ja austada ka neid, kes jäid vähemusse. Tuleb uskuda ja lähtuda sellest, et kõigil meil, eestlastel, on palju rohkem ühist ja ühiseid huvisid kui põhjust üksteise peale vimma kanda. Tormisel maailmamerel on Eesti väga väike alus. Peame hoidma iga Eesti inimest ja otsima ühisosa.