Viimasel ajal on nii rahvusvahelises kui ka Eesti ajakirjanduses hakatud rohkem spekuleerima Ukraina ja Venemaa võimalike rahuläbirääkimiste üle. On väidetud, et varjatult juba peetakse konsultatsioone ning Ukraina peab leppima järeleandmistega. Kas see nii ka on?
Kõigepealt tuleb rõhutada, et sõjategevus jätkub Ukrainas endise intensiivsusega. Nii Ukraina kui ka Venemaa relvajõud teevad rünnakuid. Kumbki pool ei ole saavutanud märkimisväärseid läbimurdeid.
Teiseks tuleb juhtida tähelepanu, et viimasel ajal on selgelt näha rohkem märke vastuoludest nii Ukraina sees kui kahetsusväärselt ka Ukraina ja liitlaste vahel. Rääkimata tülidest, mida Ukraina küsimus tekitab osas lääneriikides sisepoliitiliselt (kõige märkimisväärsemalt USA Kongressis ning Kongressi ja Valge Maja vahel).
Mis puudutab võimalikke mitteametlikke ja salajasi konsultatsioone, siis nende üle saab vaid spekuleerida.
Rahvusvaheliste suhete ja varasemate sõdade kogemusele tuginedes oleks mõistagi loogiline eeldada, et vaenutegevuse algusest kuni praeguseni on suurriigid otsinud võimalusi sõda lõpetada. Mitteametlike konsultatsioonide puhul on nende salajasus ja konfidentsiaalsus mõistagi eelduseks, et need üldse saaks toimuda. Tõenäoliselt teab nende sisu küllalt kitsas ring – 10-20 inimest terves maailmas. Võrdluseks, Kuuba raketikriisi päevil nõustus Nõukogude pool tuumalõhkepead USAga sõlmitud salaleppe järel Kuubalt eemaldama, kuid Fidel Castrot isegi ei teavitatud sellest.
Loomulikult see on spekulatsioon, kuid arvatavasti mängib selles Ukraina, USA ja Venemaa kõrval olulist rolli ka Hiina. Kindlasti soovivad kaasa rääkida ka Euroopa Liit ja Euroopa suurriikide liidrid, kuid ma ei usu, et neil on praeguses etapis mingit eriti olulist osa võimalik mängida. Pigem ei ole nad otseselt kaasatud.
Avalikkuses on spekuleeritud pooltevaheliste peamiste võimalike vaidluskohtade üle: okupeeritud ja annekteeritud alade tulevik ja staatus, Krimmi küsimus, Ukraina liikmesus ELis ja NATOs, reparatsioonide küsimus. Need on teemad, mille üle on ka avalikult arutatud. Kuuba raketikriisi lahendus oli lõpuks hulga leidlikum.
On väga sinisilmne arvata, et kokkulepped võiksid olla lihtsad ja mustvalged. Meenutagem kasvõi Eesti lähiajalugu: taastasime iseseisvuse augustis 1991, mil Moskva ei vaidlustanud seda, kuid väed viidi välja alles 1994. aastal ning sedagi vaid tänu sellele, et Venemaa oli nõrk ja ameeriklased said Boriss Jeltsini käsi väänata. Olime aastatel 1991-1994 vabad, kuid samas asusid siin endiselt Venemaa relvajõud.
Eestist vaadates lõhnab läbirääkimistest ja kompromissidest rääkimine muidugi reetmise järele. Venemaa okupeerib endiselt ligi viiendikku Ukraina territooriumist ning on toime pannud koletuid sõjakuritegusid Ukraina inimeste vastu. Mille üle saab läbi rääkida diktaator Vladimir Putiniga, kelle käed on küünarnukkideni Ukraina rahva veres ja kelle sõna ei maksa midagi? Putin tuleb anda kohtu alla, mitte arutada, milliseid järeleandmisi peaks talle tegema.
Pole sugugi kindel, et Ukrainas on keegi üldse mingiteks läbirääkimisteks valmis. Ja isegi kui poliitiline eliit oleks selleks ühel päeval valmis, kas rahvas oleks? Kas lugematu arvu relvavendi ja -õdesid matnud Ukraina võitlejad oleksid valmis, et nende võitlus lõppeb osalise kapituleerumisega?
Võime ju korraks mõelda, kas Eesti inimesed, meie kaitsevägi ja kaitseliitlased oleksid valmis relvad maha panema ja loobuma Võrumaast, Põlvamaast, Peipsi järve läänekaldast? Millised Lääne-Eesti saared oleksime valmis loovutama rahu nimel? Mida teeksime poliitikutega, kes kutsuks üles selliseid sobinguid agressorriigiga arutama?