Riigikogus räägitakse peaministri võimalikust umbusaldamisest ja on vihjatud, et Keskerakond võib sellega kaasa minna, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes.
See oleks muidugi Kaja Kallase valitsuse lõpp ja siis on küsimus, mis saab edasi.
Võimalusi on kolm.
Esiteks, saab Reformierakond pakkuda Kallase asemel uue peaministrikandidaadi ja kui Keskerakond seda aktsepteerib, siis saab praegune koalitsioon jätkata.
Kes see kandidaat olla võiks? On pakutud Andrus Ansipit, aga Ansip kindlasti Keskerakonna toetushääli ei saaks. Siis jäävad veel praeguse valitsuse liikmed Keit Pentus-Rosimannus ja Liina Kersna, aga mul on raske uskuda, et kumbki neist läheb peaministri ja erakonna juhi vastu sõtta.
Teine võimalus, mida on pakkunud ka paljud ajakirjanikud on kolmikliit Reformierakond, Isamaa ja .
Mina sellise võimuliidu moodustamist küll väga reaalseks ei pea. Miks peaks Seeder ja Isamaa võtma aasta enne valimisi riski minna “liberaalsesse koalitsiooni”? Isamaas kardetaks kindlasti, et EKRE sööb nad selle peale lõplikult ära ja see hirm on täitsa põhjendatud.
Nii et pigem läheb Isamaa Kallase valitsuse kukkumise korral vutt-vutt Keskerakonnale ja EKRE-le koostööd pakkuma, kusjuures Isamaa seisukohast pole vist väga vahet, kumb erakond võtaks sel juhul peaministri portfelli.
Nii jääbki üle kolmas, kõige hullem võimalus. Võimsalt tuleb tagasi eelmine kolmikliit: Keskerakond, EKRE ja Isamaa.
Mis siis, et eelmisel korral ühiselt valitsedes kahjustati olulisel määral Eesti julgeolekuhuve. Mis siis, et eelmisel korral ühiselt valitsedes lõhuti tugevalt Eesti ühiskonda. Mis siis, et selle valitsuse ministrid osutusid üksteise järel ebapädevateks või ametisse muul põhjusel kõlbmatuteks.
Kui tõenäoline on vana kolmikliidu tagasi tulemine? Mitte väga, sest Keskerakonnas on minule teadaolevalt mingi “leer”, kes on selle vastu. Kus see leer aastal 2019 oli? Hääletasid koalitsiooni moodustamise poolt!
Samas erapooletult analüüsides on Keskerakonnal päris mitu kaalukat põhjust vana kolmikliidu tagasi toomise võimalust väga tõsiselt kaaluda.
Esiteks, küsitlused näitavad, et Keskerakonna esimees Jüri Ratas on suure osa valijate, aga kindlasti Keskerakonna valijate eelistatuim peaministrikandidaat. Tema uuesti peaministriks saamine oleks neile kindlasti hea sõnum ning looks eeldused paremaks tulemuseks riigikogu valimistel.
Teiseks, kuigi ennustati, et koostöö EKRE-ga kahjustab erakonda tugevalt, siis seda ju ei juhtunud. Kohalikel valimistel sai Keskerakond Tallinnas hoopiski rohkem hääli kui neli aastat tagasi. Tõenäoliselt Keskerakonna venekeelne põhivalija vihkab Kaja Kallase juhitud Reformierakonda kindlasti rohkem kui EKRE-t ja paljud Mart Helme seisukohad on neile väga sümpaatsed.
Kolmandaks, on pakutud, et Keskerakonnale oleks hoopiski kasulikum minna opositsiooni. See on absurdne. Ükski erakond ei taha vabatahtlikult opositsiooni minna või loobuda valitsuse moodustamises osalemata, kui selleks on võimalus. Erakonnad tahavad teostada võimu ja viia ellu oma lubadusi ja selleks tuleb kuuluda valitsusse.
Lõpetuseks, nädalavahetusel lugesin Uute Uudiste portaalist Mart Helme hoogsat avaldust, milles EKRE käilakuju deklareerib, et Eesti edulugu on olnud bluff.
Kes on Helme arvates Eesti riigi hädades süüdi? Kartellierakonnad Reformierakond, Isamaa ja . Keskerakonna kohta mitte ühtegi halba sõna. Juhus? Ei usu, et juhus. Õhus on kevadet ja kevadel otsitakse ikka uusi suhteid ja uut armastust. Võimalik, et ka Toompeal.
Raimond Kaljulaid: kui Kaja Kallast umbusaldada, kelle me siis asemele saame?