Kui see kriis algas, oli paljudel tunne, et tuleb olla mõned nädalad kodus ja siis saab eluga tavapärasel viisil edasi minna. Täna tuleb aga tunnistada, et päris harjumuspärase elurütmi juurde me vähemalt lähinädalatel ei jõua. Majandusele ja ühiskonnale läheb see kahjuks kohutavalt kalliks maksma. Peame nüüd ja kohe ette mõtlema ja valmistuma, et toime tulla majanduslike ja sotsiaalsete raskustega, mis meid ees ootavad, kirjutab Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna esimees Raimond Kaljulaid Õhtulehes.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna välja pakutud kriisimeetmete eesmärk on käivitada võimalikult kiiresti mõttevahetus selle üle, kuidas erinevaid ühiskonnagruppe – eriti meie lastega peresid, aga ka eakaid – kriisiajal toetada. Me magasime maha kriisi alguse, kuid seda tegi ka enamik teisi Euroopa riike. Ees seisvat majanduskriisi maha magada ei tohi. Me teame, et ta tuleb. Tegelikult on ta juba käes. Hakkame tegutsema kohe, mitte hiljem.
Muidugi tuleb otsuseid teha õiges järjekorras. Täna on aktuaalsed ühed, mõne kuu pärast teised küsimused.
Kas aitame kriisis peresid?
Kõige kiiremini tuleb minu arvates lahendada töötajate ja ettevõtete võrdse kohtlemise küsimus – praegu makstakse hüvitisi vaid osadele töötajatele, teised jäävad ilma. Ettevõtlust toetavad meetmed ei paku aga piisavat tuge, seda eriti väiksematele ja keskmistele ettevõtetele, millele on teravalt tähelepanu juhtinud ka EVEA. Ettevõtete mured nõuavad kohest lahendust. Õieti tulnuks neid lahendada mitu nädalat tagasi, sest tänaseks on väga paljud ettevõtted juba pidanud tegevuse lõpetama või miinimumini viima.
Kindlasti vajavad abi lastega pered, kes pidid mõnepäevase etteteatamisajaga minema üle koduõppele, millega kaasnesid lisakulud. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on maksta peredele iga koolilapse kohta 500 eurot koduõppetoetust. Raha maksaksid laste vanemate või eeskostjate avalduse alusel välja omavalitsused. Eeldame, et inimesed on mõistlikud ja ausad. Jõukad pered, kellel pole kriisikulutusi, ei pea toetust taotlema. Aga need, kes seda küsivad, ei pea tõestama, et nad pole petised.
Väiksemate lastega vanemad tuleb püsivalt vabastada lasteaiatasude maksmisest. Ajutiselt on seda tehtud mitmes Eesti linnas. Tallinnas võttis kahjuks otsuse langetamine piinlikult kaua aega ning opositsioonierakonnad pidid selle saavutamiseks tegema lärmi. Amoraalne oleks olnud paluda inimestel jätta lapsed koju ja nõuda neilt samal ajal enam kui 70 eurost kohatasu.
Kohatasu küsimine on peatatud ajutiselt. Kui linn sellest ka edaspidi loobub, siis vähenevad Tallinna tulud, mis omakorda tähendab, et ka nendesamade lasteaedade jaoks on vähem raha. Sellepärast tegime ettepaneku, et riik hüvitaks omavalitsustele saamata jäänud tulu. Oleks väga halb lahendus kui kriisi süvenedes perede väljaminekud suureneksid – just nii ähvardab see praegu Tallinnas ja ka mujal minna. Kujutage ise ette kahe lapsega perekonda, kus isa või ema on kaotanud töö ning pere väljaminekud suurenevad kohe eriolukorra lõppedes üle 140 euro. See on vanemate jaoks väga tõsine mure. Kuidas saab loota, et Eestis sünniks rohkem lapsi, kui me kriisis peresid ei aita?
Pisut enam on aega leida hea lahendus kodulaenude osas – inimeste kodusid tuleb kaitsta. Eelmises kriisis olid pangad süüdi. Praeguses kriisis ei ole süüdi keegi. Põhjuseks on viirus. Seega ei tohi kodulaenude osas minna kommunistliku teed ja lihtsalt jätta finantssektor tuludeta. Samal ajal peame aitama neid inimesi, kes töökaotuse või sissetulekute vähenemise tõttu ei suuda jätkata graafikujärgsete maksetega ning pangal ei ole enam võimalik neile vastu tulla. Sellele probleemile lahenduse leidmiseks teeme parasjagu tööd. Ideid on erinevaid.
Kuidas toetada eakaid?
Pakkusime oma kriisimeetmete kavast mitu muudatusettepanekut ka lisaeelarvesse. Neist kaks oleksid olnud väga olulised pensionäridele, kui riigikogu enamus oleks need muudatused heaks kiitnud. Esiteks tegime ettepaneku, et sel aastal tuleks üksinda elavatele pensionäridele mõeldud toetust maksta välja mitte üks, vaid kaks korda – nagu ikka sügisel, aga ka kevadel, juba mais. Teine ettepanek on seotud hooldekodu kohtadega – meie arvates tuleks riigil vähemalt eriolukorras hüvitada eakatele nende pensioni ja hooldekodu koha maksumuse vahe. Ideaalis võiks see muidugi olla püsiv lahendus. Seisame riigikogus jätkuvalt nende ettepanekute elluviimise eest.
Muidugi võib osadel inimestel tekkida küsimus, miks on vaja lisatoetusi pensionäridele. Pensione ei ole ju keegi vähendanud. Tegelikult on aga probleem olemas ja väga tõsine. Eesti eakate sissetulekud on sedavõrd madalad, et meil on Euroopas kõige rohkem vaesusriskis elavaid pensionäre. Lubatud saja euro suurune pensionitõus jäi samuti ära – selle asemel said pensionärid erakorraliselt juurde seitse eurot ning pension kerkis aprillis tänu indekseerimisele. Järgmisel aastal sellist tõusu majanduslanguse tõttu kindlasti oodata ei ole. Väga paljud eakad sõltuvad abist, mis tuleb nende töötavatelt lastelt ja lähisugulastelt. Lähedaste tugi kulub eriti ära erakorraliste väljaminekute puhul. Aga paljudel peredel läheb elu peagi väga palju raskemaks. On ennustatud, et mõne kuu pärast on Eestis üle saja tuhande töötu. Muidugi on siis palju raskem oma vanemaid toetada või tasuda hooldekodu koha eest.
Väärikas eas inimesed vajavad ka pikemas perspektiivis kindlust. Meie ettepanek on jõuda erakondadeülese kokkuleppeni, et kriisi ajal pensione ei kärbita. See ei anna küll sajaprotsendilist kindlust – erakonnad leppisid kokku ka teadus- ja arendustegevuse rahastamises, kuid valitsus oma sõna ei pidanud. Ka Jüri Ratas ei pidanud oma sõna, kuigi lubas EKREga mitte valitsust moodustada! Ikkagi oleks sellisest leppest abi, sest see pakuks täiendavat kindlustunnet. Selle kokkuleppe osaks peab saama ka lubadus tulla erakorralise pensionitõusu juurde tagasi nii pea kui majanduse olukord seda taas võimaldab – mitte nii, et erakorraline pensionitõus on nüüd unustatud kuni järgmiste riigikogu valimisteni, kus seda saab jälle lubada, et pensionäride hääli püüda.
Kui kasvõi osa eelmainitud põhimõtetest saaks ellu viidud, oleksid meie inimesed palju paremini kaitstud kriisiga seotud majandusraskuste eest. Olen kujundina kasutanud lennukilt hüppamist. Eesti valitsus ei olnud kindlasti maailmas ainus, mis ütles oma inimestele – hüppame, et päästa oma elud. Nüüd tuleb inimeste pea kohal hakata avama langevarjusid. Ei tohi lasta kujuneda olukorral, kus koroonaviiruse käest päästetud ühiskonnad kaotavad hilisemas majanduskriisis kas sama palju või isegi rohkem elusid võlgade, vaesumise ja majandusliku lootusetuse tõttu. Rääkimata neist, kelle elusaatus rikutakse või elutöö on kogu ühiskonna tervise nimel viidud pankroti äärele. Ja kindlasti tuleb kaitsta ka eakaid, et majanduskriisist tingitud mured ja raskused neid võimalikult vähe ohustaksid.