Zelenskõi kõned on väga mõjusad. Zelenskõi ja Ukraina juhtkond mõistavad hästi, et kuigi rahvusvahelises suhtluses räägitakse palju ilusaid sõnu, tehakse otsuseid riikide objektiivsetest huvidest lähtudes. Seetõttu ongi Ukraina jaoks erakordselt oluline, et Ukraina sõda käsitletaks palju laiemalt, Euroopa või koguni globaalse julgeoleku kontekstis. See ei ole sõda kahe riigi, Venemaa ja Ukraina vahel. See on kurjuse ja türannia sõda meie kõigi vabaduste ja inimväärikuse vastu.
Õige on ka Zelenskõi toon – Ukraina ei apelleeri sellele, et nemad on nõrgad ja vastane on tugev. Nad apelleerivad vastupidi sellele, et ukrainlased on tugevad ja nende vastane on nõrk ja argpüks ning kui anda Ukrainale selles sõjas vajalikku abi, siis Ukraina võidab.
Lühidalt: Ukrainale toetuse küsimise tööd teeb Ukraina president ja tema meeskond hetkel erakordselt hästi ja sellest on ka Eestil palju õppida.
Näeme Zelenskõi näitel, kui palju sõltub meie liidrite võimest Eesti sõnumit rahvusvaheliselt edasi anda, kui oleksime sarnases olukorras. Siis oleks meie jaoks elu ja surma küsimus, kas meie liidrid suudavad samal viisil kõnetada maailma avalikkust, väga erinevaid inimesi.
See on eelkõige sisepoliitiline küsimus. Kõik on rahva kätes. Keda nad usaldavad. Keda me saame usaldada, kui oleme ise sama keerulises olukorras nagu praegu Ukraina? Keda usaldaks sellises olukorras maailm? Kes oleks meie Zelenskõi?
Kujutage nüüd ette, et oleksime Ukrainaga sarnases olukorras ja meie nimel kõneleksid näiteks meie eelmise, EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsuse ministrid. Meile küsiksid teistelt riikidelt toetust need, kes on solvanud ja mõnitanud ja irvitanud meie liitlaste ja partnerite üle. Kuidas saaksime paluda oma inimeste vastu võtmist teistelt Euroopa riikidelt, kui oleme varem kõige valjemini karjunud, et “meie kvoot on null”.
Millistele ühistele väärtustele me saaksime sellisel juhul apelleerida? Kes tunneks kaasa riigile, mille esindajad ei austa isegi iseenda põhiseaduslikke institutsioone?
Alles see ju oli kui Martin Helme kutsus üles kodanikuallumatusele ning EKRE-le lähedane Varro Vooglaid ütles, et tema jaoks pole vahet, kas Pika Hermanni tornis on Eesti lipp või Venemaa lipp.
Suhete loomine riikide vahel on väga pikaajaline ja järjepidevust nõudev töö. Iga üksik poliitik suudab neid suhteid lähendada kogu oma ametiaja jooksul mõned millimeetrid. Neist millimeetritest saavad tuhandete kilomeetrite taha ulatuvad tugevad sidemed vaid siis, kui samade eesmärkide nimel pingutavad paljud ning pikkade aastakümnete jooksul.