Esiteks, kindlasti pole Euroopa ja ka Eesti probleem hetkel selles, et liigselt pannakse rõhku relvastumisele ja liiga vähe diplomaatiale. Kõik on täpselt vastupidi.

Mullu täitis kokku lepitud 2% kaitsekulutuste eesmärgi vaid kolmandik NATO riike. Tänavu suureneb 2% klubi liikmete arv tublisti, kuid endiselt jääb vähemalt kolmandikul NATO riikidest kokkulepe täitmata. Sealjuures saavad kõik aru, et 2% kaitsekulutuste tase on ebapiisav. Sellest ei jätku, et tagada Venemaa heidutamiseks vajalikud sõjalised võimed.

Teiseks, mis puudutab diplomaatilisi pingutusi, siis need on loomulikult kogu aeg olnud ning neid tehakse jätkuvalt. Venemaaga on lääneriikidel endiselt diplomaatilised suhted ning mõistagi toimub erinevate kanalite kaudu ja erinevatel tasanditel ka lahenduse otsimine Ukraina sõjale. Valdavalt ongi lääneriikide poliitikute usk, et mingi hetk siiski algavadki läbirääkimised.

Kuid seni pole Venemaa ilmutanud selleks mingit valmisolekut ja miks Putin peakski praegu läbi rääkima? Tal on lootus, et edasi sõdides õnnestub murda nii Ukraina vastupanu kui ka lõhkuda lääneriikide ühtsus ja solidaarsus. Tal on selles suunas seni õnnestunud saavutada teatud edu. See edu tuleb tagasi pöörata.

Kolmandaks, mis puudutab seda, et Eestist ei sõltu siin midagi. Möödunud nädalal esines riigikogus loenguga Islandi endine välisminister, sotsiaaldemokraat Jón Baldvin Hannibalsson.

Hannibalsson oli välisminister murrangulisel 1991. aastal. Just tema initsiatiiv oli Eesti iseseisvuse kiire tunnustamine augustis 1991. aastal – Island tegi seda esimesena maailmas. See mängis toona ülisuurt rolli. Island kuulub täna ja kuulus siis NATOsse, Islandi eeskujul tunnustasid meie taas-iseseisvumist lühikese aja jooksul kõik teised lääneriigid. Just Islandi, Taani ja teiste Põhjamaade toetus Eestile oli otsustav – suurriigid nagu USA ja Saksamaa muretsesid oma suure sõbra Gorbatšovi pärast ja olid meie iseseisvuspüüdluste suhtes väga ettevaatlikud või koguni nende vastu.

Juba ainuüksi seda silmas pidades on meie kohus olla solidaarne Ukrainaga ja kindlasti seista selle eest, et lääne rahutuvid ukrainlasi maha ei müüks.

Mis puudutab seda, kas Putin on „kristlik härrasmees“, siis selles võib tõesti olla tera tõtt – kahe aastatuhande jooksul on olnud palju „kristlikke härrasmehi“, kes on alustanud sõdu, hävitanud teisi rahvaid, vallutanud võõraid maid ja surnuks piinanud ning tuleriidale saatnud oma poliitilisi vastaseid – kõike seda ikka Kristuse, rahu ja ligimesearmastuse nimel. Putin neid „kristlikke“ traditsioone vaieldamatult on jätkanud. Kaasaja kristlastega ühendab Putinit seksuaalvähemuste vaenamine ja represseerimine.

Loodetavasti saame ta koos teiste Venemaa „kristlike härrasmeeste“ klubi liikmetega, eesotsas Venemaa õigeusu kiriku peaga nende inimsusevastaste kuritegude eest kunagi kohtu alla anda.