Keskerakonna salaplaan: Ratas presidendiks, Helme peaministriks.
Hoiatan eesti rahvast. Kui kellelegi tundub, et Toompeal on viimastel päevadel seis presidendivalimiste ümber vaiksem, siis see on ekslik. Tegelikult punutakse seal intriigi, mille eesmärk on kukutada Kaja Kallase valitsus, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes.

Mitmeid kuid on spekuleeritud, kas üks võimalikke lahendusi on Jüri Ratase saamine presidendiks. Seda Keskerakonna, Isamaa ja EKRE kolmikliidu taasmoodustamise hinnaga. Arvan, et selline variant on seda rohkem tõenäoline, mida enam presidendivalimised lootusetult ummikusse jooksevad. Ning selleks on kujunenud väga head eeldused.

Kui see on eesmärk, oli Tarmo Soomere läbikukkumine muidugi taotluslik näitamaks, et isegi sedavõrd väärikas ja poliitiliselt sõltumatu isik nagu Eesti Teaduste Akadeemia president ei leia riigikogus toetust. Raske ette kujutada, et kes siis leiaks.

EKRE võimalik edulugu

Teiseks on kohalikel valimistel Tallinnas kujunenud olukord, kus Keskerakonnal on vaja tagada võimule jäämine ja muidugi oleks Tallinn osa kolmikliidu uuest kokkuleppest. Probleem on kindlasti selles, et Keskerakonda toetuses pikalt edestav EKRE ei võidaks midagi sellest, kui läheks valitsusse Keskerakonna väiksemaks partneriks.

Aga seda probleemi ju ei ole, sest Keskerakond ei saa endale nõuda korraga nii presidendi kui peaministri kohta. Kui Ratas valitakse Kadriorgu, siis läheb Stenbocki maja loogiliselt koalitsiooni suuruselt teisele erakonnale, milleks on EKRE.

EKREl oleks järgmistele riigikogu valimistele mugavam minna opositsioonist, välja arvatud sellisel juhul, kui valitsuse vahetumine annaks Martin Helmele peaministri koha. See oleks EKRE fännidele võimas edulugu, mis kindlustab rahvuskonservatiivide juhtiva positsiooni Eesti poliitikas vähemalt selle aastakümne lõpuni.

Ärme unusta, et EKRE tegelik eesmärk on saavutada vähemalt sama tugev positsioon nagu Orbanil Ungaris ehk siis absoluutne enamus parlamendis. Kui nad saavad endale peaministri koha sellega kaasneva võimutäiusega, on see palju lihtsam.

Isamaad on võrdlemisi lihtne kampa saada. Riigikogu spiikri tool jääks ju Ratase lahkumise järel vabaks. See sobiks Seederile suurepäraselt, ta on alati eelistanud valitsuse tööle riigikogu oma. Urmas Reinsalule leiaks ka kindlasti mõne väärika positsiooni. Loomulikult eelistaks ta endale saada Kadri Simsoni kohta Brüsselis, kuid see ei ole lähiajal võimalik. Aga kõrgeid ameteid on Eestis ja Euroopas veel. Millalgi saab ju läbi ka Juhan Partsi ametiaeg Euroopa Kontrollikojas.

Kiik Eestist eemale

Kaja Kallase valitsuse kukutamiseks ei ole vaja argumente kaugelt otsida.
Kallasele heidavad ka erakondadest täiesti sõltumatud majandusinimesed ette läbikukkumist vaktsineerimise osas. Kindlasti leidub Eesti ühiskonnas neid, kes aplodeerivad sellele, et kõrge naiste osakaaluga päikesetõusuvalitsuse asemel läheks võim Eestis jälle kindlalt meespoliitikute kätte.

Tanel Kiigel võimaldaks see roteeruda välisministri kohale. Ebapopulaarseks muutunud Kiik veedaks siis peamiselt aega Eestist eemal ja saaks selles töös edendada liberaalseid väärtuseid. Mis siis, et juba teises valitsuses paremäärmuslike populistidega. Ega see ei sega olla liberaal. Martin Helme valitsuses oleks ta tavaline minister ja kindlasti otsiks EKRE ettekäänet temast vabanemiseks. Kiige peamine kaitsja oleks aga Kadriorus ja muidugi ei saaks ta põhiseadusest tulenevalt valitsuse koosseisu poolt tehtavatesse muudatustesse sekkuda.

Tallinna keskerakondlastest osadele kindlustaks see kõrged ametikohad veel neljaks aastaks. Muidugi tuleks koalitsioonivalitsuses teha ruumi teiste erakondade esindajatele, aga küllap leitakse ka linnavalitsusest väljajäävatele poliitikutele linna sihtasutustes ja äriühingutes kõrgepalgalised kohad.

Ärme lase end uinutada

Tallinna linn jätkab konservatiivse poliitika ajamist. Autosid eelistatakse jalakäijatele, koheselt arsti vastuvõtule saavad vaid linnavõimuga seotud inimesed ja majanduse edendamise ning töökohtade loomisega ei tegele keegi. Korruptsiooni probleemid süveneksid veelgi, sest oma osa peavad saama kolm erakonda.

Ärme unusta, kuidas 2019. aasta valimiste järgselt kajastas kogu meedia seda, kuidas Kaja Kallas püüab uut valitsust kokku panna. Paljud inimesed rõõmustasid, et Eesti saab endale esimese naispeaministri. Tegelikult pidasid valitsuskõnelusi hoopis teiste erakondade esindajad ja võttis tükk aega enne, kui sellest aru saadi. Ärme lase ka sel korral ennast uinutada ja eksitada.

Praegu usuvad kõik, et järgmise presidendi osas toimuvad erakondade esimeeste vahel kõnelused riigikogu spiikri juures, aga mina küll ei välista, et ka sel korral peetakse tegelikke kõnelusi hoopis mujal. Lähiajal selgub, kas oleme tunnistajaks Kallase päikesetõusuvalitsuse lõplikule loojangule või mitte. On oluline, et rahva enamus ei lööks poliitikale käega, sest just heade inimeste ükskõiksusele loodavad vandenõulased.

Muidugi tekib küsimus, kes saab peale Ratase Kadriorgu minemist Keskerakonna esimeheks. Ligi kaks aastakümmet oli Keskerakonna esimees Tallinna linnapea ja ma usun, et suur osa keskerakondlasi mäletab seda kui head aega. Nad poleks vastu, kui ka tulevikus juhitaks erakonda Tallinna linnapea kabinetist Vabaduse väljakul.

Arutame tänases Päeva Teemas, milliseks kujunevad üha lähenevad presidendivalimised.

PÄEVA TEEMA | Raimond Kaljulaid hoiatab: kolme nädala pärast on Eesti peaminister Martin Helme