Õhukese riigi pidamiseks peame rohkem raha ümber jagama, meeldib see või mitte, kirjutab sotsiaaldemokraat ja Riigikogu liige
Aasta tagasi kutsus peaminister Jüri Ratas üles arutelule maksupoliitika üle. Teised erakonnad sellega kaasa ei tulnud. Kuid maksudest peab rääkima, sest meie praeguse maksusüsteemiga ei ole kuidagi võimalik rajada põhjamaist heaoluriiki, tagada head haridust, kvaliteetset ja kättesaadavat arstiabi ning tugevat sotsiaalkaitset.
Miks poliitikud ei taha maksudest rääkida? Viimane suur maksureform oli 2016. aastal, kui otsustati, et tulumaksuvaba miinimum tõuseb 500 euroni ja ühetaolise tulumaksu asemel hakkab kehtima uus tulumaksuarvestus.
Vähesed said aru, kuidas uus maksuarvestus toimib, harjumatu oli aastatulupõhisele arvestusele üleminek. Tehti ka vigu, näiteks töötavate pensionäride maksustamisel. Kõik eelöeldu ning armutu kriitika opositsiooniliselt Reformierakonnalt mõjutasid ühiskondlikku arvamust väga negatiivselt.
Väga suurele osale eestimaalastelt tõi maksureform otsese ja ühemõttelise rahalise võidu, kuid selle ellu viinud erakonnad kaotasid valimistel. Mis siis imestada, et mõnda aega ei ole ühelgi Eesti erakonnal vähimatki soovi teha ettepanekuid põhimõttelisteks muudatusteks maksudes.
Kuid kuhu me pääseme – maksudest peab rääkima. Esiteks hakkavad lääneriikide maksusüsteemid digipöörde tõttu kiiresti ajale jalgu jääma. Teiseks, eriti Eesti vasakpoolsed peavad üha julgemalt inimestele selgitama, et meie edasised valikud hariduses, tervishoius ja sotsiaalkaitses on paljuski seotud sellega, millist maksukoormust me peame mõistlikuks.
Eesti kogub maksudena 33,2 protsenti SKTst, OECD riikide keskmine on 34,3 protsenti. Meie maksukoormus on silmatorkavalt madalam kui Põhjamaades. Taanis on see näitaja 44,9, Soomes 42,7, Norras 39 ja Rootsis 43,9 protsenti. Midagi ei ole teha, kuid korraga ei saa pidada õhukest riiki ja samal ajal tagada oma inimestele kõrgel tasemel ja kättesaadavaid avalikke teenuseid nagu Põhjamaades.
2 MÕTET
Vasakpoolsetel tuleb rohkem selgitada, et meie edasised valikud hariduses, tervishoius ja sotsiaalkaitses on seotud maksukoormusega. Eesti vajab klassikalist astmelist tulumaksu. Vähendada tuleks tarbimismakse, kehtestada varamaks ja luua hoolduskindlustuse süsteem.
Kui tahame märgatavalt rohkem panustada haridusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele, siis peame rohkem ümber jagama. Õhuke riik ei suuda maksta väärikust tagavat pensioni. Õhukeses riigis on ravijärjekorrad liiga pikad. Õhukeses riigis on raske kõigile tagada head haridust.
Rohkem makse kogudes peame kogutud raha kasutama veel targemini ning kindlustama investeeringud, mis aitavad tagada jätkusuutliku majanduskasvu. Me peame väga tõsiselt pingutama, et hoida oma eeliseid infotehnoloogias. Peame aitama tööstusettevõtteid, millel on suutlikkus võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid (näiteks puidutööstusettevõtteid, et liikuda kiiremini edasi puidu väärindamisega).
Võimalik, et Euroopa rohepööre ja uued tehnoloogiad energeetikas avavad meile uusi arenguvõimalusi. Igal juhul peame rahastama teadus- ja arendustegevust püsivalt vähemalt ühe protsendi ulatuses SKTst ja hoiduma rumalustest, näiteks Tallinna südalinnas ärikinnisvaraarenduste subsideerimisest. Kuid samal ajal peame küsima: kuidas tagada, et järgmiste kümnendite majandusedu jõuaks ka tegelikult palju enamate Eesti inimesteni ning piirkondadeni pealinnast kaugemal?
Milliseid maksumuudatusi peaksid välja pakkuma Eesti vasakpoolsed? Esiteks, praeguse «maksuküüru» asemel vajab Eesti klassikalist astmelist tulumaksu. Euroopa riikides üldjuhul maksustatakse suuremaid sissetulekuid kõrgema tulumaksumääraga. Soome kõrgeim määr on 31,25 protsenti ja see rakendub ligikaudu 1,7 keskmise palga pealt. Rootsis on kõrgeim määr 25 protsenti, Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal 45, Portugalis 48 protsenti. Meie kõrgeim maksumäär ka keskmisest mitu korda suurema sissetuleku puhul on endiselt ühetaoline, 20 protsenti. Šveitsis, mida hiljuti tõi Eestile eeskujuks rahandusminister ja EKRE esimees Martin Helme, on astmeline tulumaks, millel on üle kümne astme.
Teiseks tarbimismaksude vähendamine, varamaksude kehtestamine. OECD on Eestile soovitanud varamaksude osakaalu suurendada ja tööjõumakse ja tarbimismakse vähendada. Meie kõrged tarbimismaksud (käibemaks ja aktsiisid) koormavad enim just väiksema sissetulekuga leibkondi, kelle tuludest läheb suur osa tarbimisse. Eestis on varadest maksustatud vaid maa ja mitte kinnisvara, mis on Euroopa Liidus ja OECDs erandlik. Varamaksud on üks võimalus, kuidas tagada kohalikele omavalitsustele iseseisev tulubaas.
Kolmandaks hoolduskindlustus. Üks suuremaid ja teravamaid muresid sotsiaalpoliitika valdkonnas on seotud pikaajalise hooldusega. Hoolduskindlustuses on Eestil võimalik eeskuju võtta samuti vananeva elanikkonnaga Jaapanist, kus on hoolduskindlustuse süsteem juba aastakümneid.
Neljandaks, palju jõulisemalt tuleb sekkuda maksude maksmisest kõrvale hoidmisesse.
Kolm kümnendit on Eesti inimestele valetatud, et makse langetades saab riigilt aina paremaid teenuseid. Kuid olukord ei ole lootusetu.
Arusaadavalt on inimesed üldjuhul maksukoormuse suurenemise vastu, osa ühiskonnast väga raevukalt. Sageli ka need, kes võiksid enim võita, kui riigil oleks võimalik rohkem panustada näiteks arstiabi kättesaadavuse tagamisse või sotsiaalkaitsesse.
Kolm kümnendit on Eesti inimestele valetatud, et makse langetades saab riigilt aina paremaid teenuseid. Kuid olukord ei ole lootusetu. Siinkirjutaja tellimusel uuringufirma Norstat septembri alguses tehtud uuringu järgi pooldaks 23 protsenti Eesti kodanikest maksude tõstmist või uute maksude kehtestamist, et saada lisaraha haridusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele. See on suur asi, et neljandik Eesti inimesi mõistab, et teisiti ei ole võimalik nendesse olulistesse valdkondadesse lisaraha panustada.
Poliitikutel, vasakpoliitikutel eriti, on suur töö teha, et oma praegustele ja tulevastele valijatele selgitada, et teist võimalust ei ole, kui soovime liikuda Põhjamaade heaolu poole. Kui me seda muidugi ei soovi, siis on teine asi.
Muide, konkreetsetele ettepanekutele on inimesed märksa vastuvõtlikumad. Eelmainitud uuringule vastanutest pooldaks 33 protsenti kinnisvara maksustamist, 35 protsenti astmelist tulumaksu ja koguni 42 protsenti hoolduskindlustust.
Kui tahame päris maksudebatti, siis paraku peab poliitikutel olema julgust teha konkreetseid ettepanekuid, mis ei pruugi kohe leida suurt toetust. Paljud üheksakümnendate majandusreformid olid nende ellu viimise ajal kohutavalt ebapopulaarsed. Aga kus me oleksime siis, kui oleksime jätnud need tegemata?