on taas hoo sisse saanud. On hulk ettevõtjaid ja poliitilisi jõude, kes näevad Eestit tulevase tuumariigina. Tuumaenergia arendamise kasuks räägib mitu plussi, sealhulgas kliimat puudutavaid. Ent samuti on üksjagu teadlasi, ettevõtjaid ja poliitikuid, kes tuumaenergiat kindlasti ei pelga, aga kes küsivad, kas Eesti ikka vajab vältimatult .
Aprilli keskpaigas arutas riigikogu oluliselt tähtsa riikliku küsimusena tuumaenergia kasutuselevõtu vajadust ja võimalusi Eestis. all oli nii kliimaministeeriumi töörühma lõpparuanne, siseministeeriumi rõhuasetused turvalisuse vallas kui ka Stockholmi keskkonnainstituudi analüüs Eesti inimestele ja ettevõtjatele soodsaima elektrienergia tagamise kohta.
Kuigi oli seni peetutest tasakaalukaim, ütlen kohe ära, et sotsiaaldemokraatide aplausi võimalik Eestisse ei saanud. Ehk hakkas esitatud andmete toel ka mõni senine toetaja endalt kriitilisi küsimusi küsima ja kõhklema.
Sotsiaaldemokraadid ei ole põhimõtteliselt tuumaenergia vastu. Eesti tarbib ka praegu tuumaenergiat välisühenduste kaudu, aga ometi ei pea me püstitamist Eestisse mõistlikuks. Rõhutasin ka riigikogu kõnetoolist, et meile on kõige põhimõttelisem küsimus see, kas tuumaenergia kasutuselevõtt on hädavajalik samm või saab ka ilma.
Sotsiaaldemokraatide arvamust toetas oma ettekandes Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse juhataja Lauri Tammiste, kelle sõnul ei ole möödapääsmatut vajadust teha Eestist tuumariik. Seda kinnitab ka Rohetiigri energia teekaart, mille loonud ettevõtjad ja eksperdid leiavad, et tulevasel energiaturul pole kohta.
See oleks äärmiselt kallis ja samas riskantne investeering, mis nõuab ka riigi panust ehk avalikku raha. Seesama riigi tellitud tuumaraport selgitab, et riiklikke garantiisid on vaja elektri hinnale ja, mis seal salata, samuti ettevõtmise ebaõnnestumise ehk võimaliku pankroti korral.
Olgu ka öeldud, et investeerimispangad on pannud oma prioriteetide nimekirja lõppu, mistõttu on üleval risk, et riik teeb oma kulutused – maksab kinni uuringud, nagu praeguseks on osaliselt ka juba tehtud – ning lõpuks jaama ikkagi ei tule. nõuab riigilt suuri kulutusi ka inimeste koolitamise ja riikliku regulaatorasutuse loomise, samuti ohutuse tagamise vallas. Muuseas tuleb arendada nii pääste- kui ka julgeolekuvõimekust.
Riigikogus peetud debatil oli üksjagu juttu jäätmetest. Nõustun, et tehnoloogiad arenevad kiiresti. Kindlasti ka tuumajäätmete valdkonnas, mille tulemusena väheneb ladustamist vajavate jäätmete hulk. Aga praegu on selgelt näha, et veel hoogsamalt arenevad lahendused taastuvenergia, salvestuste ja kindlamate ühenduste vallas, mis kõik on veel kaugel oma tehnoloogilise kõrghetke saavutamisest.
Rohetiigri energia teekaardi andmete põhjal on võimalik energiadefitsiit umbes viiel protsendil tundidest aastas. Kas sellise marginaalse puudujäägi pärast peab ikka Eestisse ehitama või tuleb toime ka ühiskondlikus mõttes soodsamate lahendustega?
Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et Eesti suudab taastuvenergiat arendades saavutada oma keskse energiapoliitilise eesmärgi – taskukohase, keskkonnasäästliku ja varustuskindla elektri. On tõsi, et tuul ei puhu ja päike ei paista aasta ringi, aga seetõttu ongi olulisel kohal nii salvestus kui ka välisühendused, millele pakuvad tuge koostootmis- ja biogaasijaamad.
Toompeal on näha osa otsustajate soovi otsustada juba lähiajal ära, et Eesti hakkab tuumaenergeetikat arendama ja selleks ettevalmistusi tegema. Sel juhul oleks tegu üliolulise sammuga, millel on suur mõju tulevastele põlvkondadele.
Minu hinnangul eeldab nii põhimõtteline hääletus ka eelnevat selle , kas sellise otsuse puhul piisab riigikogu napist enamusest või peaks valik tuumaenergia kasuks saama näiteks kahe kolmandiku saadikute toetuse. Ja ka selle , kas nii strateegilise ettevõtmise puhul peab ka riik olema ehituse korral omanikeringis. Seda debatti ei saa pidada siis, kui protsess juba käib ja arendajate «õigustatud ootus» tähendab seda, et riigile jääks pelgalt õigusruumi looja roll.
Priit Lomp: energeetikamurest saab jagu ka Eestist tuumariiki tegemata