Riigikogu 14. koosseisu istungid on selleks poolaastaks läbi. Uuesti kogunevad rahvaesindajad septembrikuu keskel. Istungivaba aega on seega peaaegu kolm kuud. Tõepoolest, kõlab nagu koolivaheaeg, mitte tööinimese neljanädalane puhkus, kirjutab Sotsiaaldemokoraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik Eesti Päevalehes. 

Just sellele küsimusele, kas mul on nüüd koolivaheaeg, olen viimase nädala jooksul vastanud lugematu arvu kordi. Ja püüdnud siis vaikse häälega seletada, et mul on ikka muid kohustusi ka ja kirjutan mõned artiklid, osalen üritustel, loen uuringuid. Olen veel lisanud, et vahest tuleb suvel ka mõni erakorraline istung, näiteks maasikaid puudutav. Vestluskaaslane püüab tavaliselt juttu mujale suunata ja mul ei ole midagi selle vastu.

Tegelikkuses poliitikaelu muidugi pausil ei ole. Lahendamata ja põletavaid küsimusi on õhus üksjagu ja kindlasti tekib neid juurde. Opositsioonipoliitiku kohus on ka suvel hoida valitsuse sammudel ja algatustel teraselt pilk peal hoida ning sekkuda kus vaja.

Ida-Virumaa õiglane üleminek

Minu töölaual on praegu õiglase ülemineku teema. Eesti valitsus on Euroopasse saatmas oma definitsiooni õiglase ülemineku kohta, mis annab sisuliselt teada, et edaspidi ei aja me enam põlevkivi ahju, vaid teeme sellest õli. Õli, mida kümne aasta pärast tohib ilmselt tarvitada vaid Aafrika laevaliikluses. Head koalitsioonipoliitikud, kas te tõsiselt mõtlete nii? Mida Eesti õiglase ülemineku rahaga teha plaanib, kas meil tekib mõistlik plaan? Koos kõigi kaas- ja omafinantseeringutega on tegu 1,2 miljardit euroga, mille toel on võimalik meie Ida-Virumaa lüüa läikima nagu prillikivi ning luua ka uued töökohad. See raha lubab lisaks korda teha osa tööstushiiglasest Kreenholmist ning sinna luua Narva IT-akadeemia, mis taas Eesti kui digiriigi taevasse lennutab. Seda muidugi juhul, kui kogu see raha Ida-Virumaale jõuab, nagu Brüssel eeldab.

Kätt tuleb pulsil hoida ka sellel, mis saab erakondade rahastamise järelevalvest ning mida arvavad kavandatavatest muudatustest rahvusvahelised organisatsioonid, kes seni on Eestit positiivse näitena esile toonud? Ja kas iseseisva rahapesu-asutuse loomine on õige ja läbipaistev samm? Või miks Eesti kõrghariduses õppijatest on vaid 10 protsendil venekeelse põhikooli taust, ehkki seda tüüpi põhikoolis õpib viienik lastest. Meie tänane venekeelne haridus ei tööta, see on selge.

Pilt, mis ei meeldi

Aga ikkagi – pikk vaheaeg, aeg-ajalt ette tulevad ülinapid istungipäevad ja igale kolmele töönädalale järgnev nädal kohtumiseks valijatega, mida ka vabaks nädalaks kutsutakse, ei tekita Eesti inimestes just armastust oma esindajate vastu parlamendis. Poliitikud ei kuulu nende hulka, keda Eesti rahvas usub ja usaldab. Möödunud aasta lõpul siseministeeriumi poolt tellitud uuring näitas, et erinevate institutsioonide keskmine usaldus on Eestis 65%, kusjuures kohalike omavalitsuste usaldusprotsent on 71 ja parlamendi oma 58. Tõsi, sama uuringu järgi jäävad peaministri ja valitsuse näitajad veel allapoole. Eriti madal on aga usaldus erakondade kui selliste vastu. Siin on mitteusaldajate osakaal suurem kui usaldajate oma, mis tähendab, et usaldussaldo on hoopistükkis negatiivse väärtusega.

Mulle see pilt ei meeldi. Olen algaja parlamendiliikmena püüdnud eelkõige just iseenda jaoks selgeks mõelda, kas ja mida ma saan muuta. Enne kui ma üle kivide ja kändude maandusin riigikogu aknapoolse rea teise pinki, olin paarkümmend aastat üles ehitanud ja juhtinud üsna keerulisi haridusasutusi. Vastutus oli suur ja selge. Väga hinnaline oli ka kokkukuulumise tunne oma organisatsiooni liikmetega, üliõpilaste ja kolleegidega. Et mu elu on muutunud, sain aru ühel hetkel pärast valimisi. See juhtus läinud aasta emadepäeval, kui mul ei olnud kohustust ja tegelikult ka meeldivat võimalust kirjutada kolleegidele emadepäeva kirja. Sel hetkel tajusin, et järgmised neli aastat annan ma endale korraldusi ise, räägin iseendaga läbi ja võtan ka enda töö vastu. Mul on abiks vaid iseenda südametunnistus. Sest riigikogu liige on eelkõige oma mandaadis vaba

Soodus kambrike

Siiski olen ma selle kooliaastaga riigikogus üht-teist juurde õppinud ja vahest ka ümber hinnanud. Esimesed kuud olid unustamatud. Esimestel päevadel oli iga nurga taga ajakirjanik, et uurida: mis sul seljas ja mis sul jalas, millise autoga tulid ja millisesse komisjoni satud. Vanad kalad, need keda riigikokku on valitud mitu korda, vaatasid seda kõike muigel näol. Nemad teavad, et hoopis olulisem on saada endale soodus kambrike. Kui ma õigesti aru saan, siis neid jagatakse loosi teel. Nimelt on igal saadikul oma kabinet, mõni on ühe inimese vanglakambri suurune ja lausa aknata, mõni ilus ja valge, suure aknaga tuba. Mõnest pääseb kiiresti istungisaali ja mõnest ei tarvitse sinna ka kahe minutiga jõuda. Nimelt on tähelepanelikumad inimesed ju ammu märganud, et rahvasaadik ei tarvitse saalis istuda, mis ei tähenda, et ta oma kabinetis teleri vahendusel istungi kulgu ei jälgiks. Ja ütleme ausalt, 1930ndate aastate toolid on ka tapvalt ebamugavad. Ja arvuti ei mahu korralikult kitsale lauale. Mina suudan igal nädalal vähemalt korra arvutikaanega vajutada klahvi „Virgats“. Siis tuleb hoolas riigikogu töötaja ja küsib, mis mul mureks. Muresid mul ei ole. Lihtsalt arvuti ei mahu ära.

Sügisel, pärast mõned kuud kestnud riigikogu tööd sain ma veel ühest asjast aru. Algajad riigikogu liikmed kõnnivad lossis – nii riigikogu hoonet omakeskis nimetatakse – ühtemoodi ja staažikad teistmoodi. Need pikemat aega olijad käivad kindlal ja pehmel sammul mööda vaibatriipu. Need uued põikavad vahel üle vaibanurga ja justkui kiirustavad. Usun, et mul on veel, mida õppida.

POLIITKOLUMNIST | Katri Raik: mida ma teen, et riigikogu „koolivaheaeg“ ei läheks luhta