Päästame Eesti Metsad MTÜ liige Piret Räni (SDE) küsib, mis on meile tegelikult oluline, ja loodab, et vastus ei ole «kiire raha ja elu sureval planeedil, saasta sees!»
Kas mäletate, miks meil on rohepööre ja energiaüleminek ning miks keskkonnaministeerium muudeti kliimaministeeriumiks?
Tuletan meelde: kliimateadlased üle kogu maailma on veendunud, et inimühiskonna majandustegevus on põhjustanud ülikiirelt kulgeva kliimamuutuse ja ületatud on enamik planeedi ökoloogilistest piiridest, millega mõõdetakse elu tagavate süsteemide seisundit Maal. Kui saasta on liiga palju, ei suuda Maa end enam puhastada ning meid ähvardab väljasuremine. Kui loodusressursse on tarbitud üle taastuva varu, oleme me ühel hetkel janus, külmas ja näljas. Inimkond peab kiiresti saastamise lõpetama ja mahutama majandustegevuse ökoloogilistesse piiridesse – vaid siis on lootust muutusi pehmendada. Kõige olulisem on hoida, kaitsta ja tugevdada säilinud loodust ning taastada juba kahjustatut, et parandada planeedi isepuhastumisvõimet ja loota, et me pole ületanud murdepunkte.
Juba aastaid hurjutame ühiselt neid, kes ei usalda teadust ega tunnista kliimamuutuste inimtekkelisust. Me nimetame neid lamemaalasteks ja uhhuudeks ning võitleme valeinfo, rohepesu ja eksitamise vastu.
Tänaseks on selge, et Eesti poliitikas on rohepöördest rääkimine pelgalt kahepalgeline näitemäng. Kuigi oleme oma planeedi viinud elu hoidvate ökosüsteemide katkemise äärele, ei ole meie poliitikud seda tõsiselt võtnud.
Viimased nädalad on meile näidanud, et just Reformierakond, Eesti 200 ja Michali-Kasemetsa tandem on need, kes meie koduplaneedi ökoloogilisi piire ei usu ja tegutsevad nagu tõelised kliimamuutuste-eitajad. Me olime hämmingus, kui Helmed korraldasid riigikogus kliimaeitajate konverentsi ja jääkarude üle ilkusid. Nüüd selgus, et Reformierakond on täpselt sama loll.
Ei, me ei tohi lõdvendada looduskaitselisi regulatsioone.
Ei, me ei tohi kogu metsa maha raiuda.
Ei, me ei pea otsima kosilasi Eesti maapõues peituvatele varadele.
Ei – ja veel kord ei.
Inimkond peab lõpetama saastamise ja raiskamise – laste ja lastelaste nimel, kui enda nimel ei oska.
Igasuguse poliitika ja ka igasuguste kaitsetegevuste pika plaani eesmärk peab olema võimalikult mittereostav ja tark majandamine elukõlblikul planeedil. Seejuures on kuritegelik vabandada, et ärge muretsege, me ei luba loodust kaitsta rohkemal alal kui 30 protsendil maismaal. Vastupidi, aeg on hakata vabandama, et me lubame intensiivset inimtegevust rohkemal kui 30 protsendil maast. Inimesed vajavad puhast, heaolu toetavat loodust, mitte üksikute rikaste rikkamaks muutumist meie kõigi arvelt.
Reformierakond ja Eesti 200 – lagedaks raiutud metsad, saastatud õhk ja rikutud põhjaveega kaevandusalad ei kanna meid tulevikku.
Tutvuge ometi koduplaneedi ökoloogiliste piiride kontseptsiooniga ja saage aru, et valitsused peavad vastutama tuleviku säilimise eest. Ainult tark – s.t mittereostav, nutikas ja suurtööstuste huvidele allutamata – majandus ning solidaarne ühiskond võimaldavad ellu jääda. Neoliberaalne uusorjanduslik kaevandusriik ei ole tee, mida valida.
Praegu on aeg küsida: mis on meile tegelikult oluline? Ma väga loodan, et see vastus ei ole «kiire raha saasta sees sureval planeedil!»
Kuidas on võimalik teha poliitikat ilma selge tulevikuvaateta? Millisesse Eestisse me suundume? Mida vajavad Eesti inimesed, et olla õnnelikud?
Eestlaste identiteet rahvana on väga keskkonnatundlik – me määratleme oma olemust metsa ja mere, rahu ja vaikuse, maaelu, jaanipäevalõkke, suitsusauna ja vee voolamise kaudu. Seal on meie juured. Sealt me leiame sisemise rahu ja tugevuse kasvada. Eestlasele on õnneks vaja looduskeskkonda, kus ennast laadida ja kuhu oma kand kinnitada.
Ka siis, kui elukohaks on linn, tegevuseks ettevõtlus ja põhiidentiteediks «edukas eurooplane», jääb vundamendiks maarahva vajadus tunnetada puutumatut loodust.
Praeguse poliitikaga on see laadimist võimaldav loodus ohus, talle püütakse langetada surmaotsust. Keskkonnaregulatsioonide lõdvendamine muudab seni veel säilinud looduslikud kooslused eluvaesteks kännustikeks, põhjavett reostavateks kaevandusteks ja tossavateks tehasteks, mille abil muudetakse siinsed loodusressursid koha peale jäävaks reostuseks ning välismaiste suurettevõtete kasumiks.
Jäävad vaid linn ja prügimägi.
Õnnelikke inimesi prügimäelt ei leia.
Võõrandumine loodusest – ja eestlaste identiteedist – suurendab juba praeguseks ületamatuks kasvanud lõhesid meie ühiskonnas ning kasvatab populismi kandepinda, vähendab usaldust valitsuse ja riigi toimimise vastu ning annab jõudu vaenlastele.
Liiga pikalt on Eestis valitsevaks olnud poliitika, mis ei väärtusta loodust ega meie inimesi.
Me vajame hoopis loodushoiuministeeriumi, mis aitaks tervendada lisaks loodusele ka ühiskonda – olla ka lootushoiuministeerium.