Meditsiiniantropoloog ja Tartu ülikooli teadur Piret Paal on aastaid oma elust pühendanud palliatiivse ravi uurimisele, aga ka selle edendamise.
Palliatiivravi on vajalik inimestele, kellel on mõni elu ohustav ja elukvaliteeti halvendav tervislik seisund, näiteks rasked krooniline haigus või lihtsalt kõrge iga. See võib tähendada nii valuvaigisteid kui ka psühholoogilist nõustamist, nii patsiendi kui ka tema lähedaste toetamist.
Aeg-ajalt ilmub Eesti ajakirjanduses lugusid inimestest, kes on otsustanud elust lahkuda, ning see sunnib küsima: mis seisus on meie palliatiivne ravi? Miks inimesed kardavad surmast rääkida? Kas vabatahtlik lahkumine elust on osa sellest?
Piret Paal, ma pöördusin seks intervjuuks valmistudes paari sõbra ja sugulase poole ning esitasin neile nõudmise, et öelgu nad mulle esimene asi, mis pähe tuleb sõnapaari “palliatiivne ravi” peale. Üks ütles “valuvaigisti”. Teine ei teadnud, mida see tähendab, ütles, et on sellest kuulnud, aga välja ei mõelnudki. Kolmas ütles, et palliatiivne ravi tuleb mängu siis, kui asjad on juba väga halvasti. Kas selline segadus ja mõned märksõnad on kuidagi üllatavad?
Absoluutselt mitte. See on ongi üks suur väljakutse, sest kasutusele on võetud termin, mis mõeldi välja Kanadas. Seal, mulle tundub, ei taheta kasutada sõna “hospiits” ja siis mõeldigi välja “palliatsioon” – küll prantsusepärane sõna, aga olemas ka inglise keeles. See on siis nii-öelda mantli üle inimese laotamine, et kaitsta teda kehvas olukorras. Eriline hool, et inimene saaks ennast turvaliselt tunda. Et eesti keeleruumis ei seostu see millegagi, jääbki see väga võõraks ja kaugeks sõnaks seni, kuni inimesel endal on sellega otsene kokkupuude.
Mis võiks olla mõni parem või eestipärasem sõna?
Ma ei oskagi öelda. Eestis on väga vähe tegeldud terminiloomega. Meil on küll palliatiivse ravi juhend, kus sõnu veidi selgitatakse, aga needki on kõik inglise keelest eesti keelde võetud ning tihtipeale on selle taga mõtlemine “Hea küll, võtame selle sõna, siis saame edasi liikuda!”. Mida see aga inimesele tähendab, millega seostub, sellega on vähe tegeldud. See pole ainult Eesti probleem, ka globaalselt on see mure täiesti olemas: on küll väga tore ja hea teenus, aga inimesed ei julge seda vastu võtta, sest nad lihtsalt ei tea, millega tegu.
Kas selle taga peitub osaliselt see, et me lihtsalt kardame surma? Mulle on silma torganud, et kui meiegi kirjutame lehes mõne tuntud ja toreda inimese surmast, siis kipume kasutama sõna “lahkuma”, mitte “surema”.
Kindlasti. Nii teatatakse ju ka haiglast lähedase surmast. Alles hiljuti rääkis üks vanem inimene mulle sellise toreda anekdoodi, et helistati Võrumaal ühele ta lähedasele, öeldi, et tema tädi lahkus, ning lähedane küsis jahmunult: “Oi jummal, a kos ta sõs läts?!”
Mis see palliatiivne ravi siis õieti on?
Mina alustaks hoopis kuskilt tagantpoolt ning küsiksin, et mis on tervis.
Noh, tervis on … See, kui kuskilt ei valuta.
Ent on palju inimesi, kes juba sünnivad puudega või siis satuvad õnnetuse läbi sellisesse olukorda, kus peale vaadates tihti ei oskagi öelda, et nende tervis võib tegelikult üsna räbal olla.
Maailma terviseorganisatsiooni tervise definitsioon ütleb, et tervis on selline olukord, kus füüsilistest vaevustest hoolimata saab inimene elada väga hea kvaliteediga elu ning mõnikord on tarvis sotsiaalsete, emotsionaalsete või hingeliste komponentide kaasamist, et see tervis tagada. Jah, meil on tõesti ettekujutus, et tervis on siis, kui valu pole. Aga paljud inimesed elavad kroonilise valuga ja seda ei saa kunagi täielikult ära võtta, seda saab ainult teatud määral leevendada.
Nii et kui me räägime palliatiivsest ravist, siis esmalt peame lahti mõtestama tervise ning kui sellest aru saame, siis saab edasi mõelda. Võiks ju näiteks mõelda ka nii, et valu on märk sellest, et oleme veel elus.
Meie tervishoiusüsteemis pannakse endiselt vähe raha haiguste ennetamise alla, suurem osa riigi ja tegelikult inimeste enda rahast kulub haiguste ravimisele, seejärel tuleb rehabilitatsioon ehk taastusravi ning neljas sammas selles süsteemis olekski palliatiivne ravi, mida pakutakse inimestele, kellel on näiteks mõni krooniline raskeid kannatusi põhjustav haigus. Mingil hetkel on vaja vaimse, sotsiaalse ja ka hingelise poole pealt tuge juurde pakkuda, et inimene saaks ravile keskenduda või et tema lähedased saaksid hinge tõmmata – inglise keeles nimetataksegi seda respite care (kosutus, hingetõmbamine – toimetus). Kui lähedased on nädal aega puhanud, siis saavad nad jälle ise hakkama, sest haige pereliikme eest hoolitsemine on suur ülesanne.
Mulle just koitis, et andsin teile ülesandeks lühidalt kokku võtta aastatepikkuse teadus- ja uurimistöö, mis ühendab endas väga paljusid erinevaid valdkondi.
Tõepoolest. (Naerab) Aga kui selle mõiste juurde tagasi tulla, siis tihtipeale on tegu tõesti elu lõpus saadava raviga.
Kui arvudest rääkida, siis 90 protsenti maailma elanikest vajaks palliatiivset ravi ühel või teisel hetkel, kas või siis elu lõpus, aga seda saab umbes neliteist protsenti abivajajatest ja selle ravi kestus on keskmiselt 18 päeva. Enne elu lõppu 18 päeva – seda on ilmselgelt liiga vähe. Nii et selle teemaga tuleb tegelda ning ei maksa unustada, et näiteks konkreetselt valuravi on kuulutatud inimõiguseks ehk siis see peab inimesele kättesaadav olema.
(Taustal askeldab fotograaf Elmo Riig pilte teha ja naljatleb, et kuna juttu on teispoolsusest ja surmast, tuleb pildid ehk mustvalged teha.)
Alati, kui olen intervjuusid andnud, siis ma ehmun, kui näen, et sinna kõrvale on pandud näiteks küünla pilt. Palliatiivse ravi puhul on see surmale lähenemine, haigus ja valu kuidagi nii tabuteema, et sinnagi tahetakse alati juurde panna mingeid pühalikke mustvalgeid pilte või käsi …
Kui Google‘ist palliatiivse ravi kohta otsida, siis saab samuti selliseid pilte ning Euroopa palliatiivse ravi selts on palunud saata endale toredaid pilte, kus inimesed on looduse keskel, et näidata, kuidas nad elavad, selle asemel et panna neid sümboolseid südameid ja riste. Sest niimoodi me taasloome seda kuvandit. Uskuge, hospiitsides ja palliatiivses ravis juhtub ka palju naljakaid asju. Ning oluline ongi hoopis see, et inimesed saavad tänu palliatiivsele ravile oma haigustest või seisundist hoolimata võimalikult täisväärtuslikult elada, nende valu on leevendatud ja nad saavad elada, vahel naljagi teha. Palliatiivses ravis töötavate inimeste relvaks ongi huumor. Kui kuskil töötubades tulevad rasked teemad, siis teised inimesed nutavad, aga palliatiivse raviga tegelevad inimesed viskavad nalja.
Internetis sattusin ühele teie mõttele, et Eestis on suur probleem, et meil ei ole tegelikult isegi sõnu, millega elu lõpu teemadest rääkida, mingeid sõnu kasutatakse teadmata, mis nende taga peidus on, ja see võib viia isegi ravivigadeni. Mis selle sedastuse taga on?
Kui ma näiteks hospiitsis patsientidega intervjuusid teen, olen kuulnud neid küsimas: “Miks ma pean surema, et saada nii head ravi? Siin olen ma endale justkui tiivad saanud, mul ei valuta enam kuskilt.”
Näiteks onkoloogid ütlevad inimesele, et teda pole enam võimalik aidata, ning ta saadetakse ära koju. Alles siis, kui inimene on kodus kannatanud ja sisuliselt valust mööblit närinud, küsitakse ehk temalt, miks ta ei võta hospiitsi- või palliatiivravi osakonna teenust. Saksamaal üks mees tunnistas mulle, et ta ei teadnudki mis asi see palliatiivne ravi on. “Mingi pallikatiiv – ma arvasin, et arst pakub õlut mulle, täitsa eri tase …” Kui inimene ei tea, millega tegu on, ning arstid ei seleta ka, siis inimesed ütlevad: “Ei, seda ma ei taha, sest ma ei ole ju veel nii kaugel.” See tuli ka minu tehtud intervjuudest välja, et inimeste ettekujutus palliatiivsest ravist on see, et inimene lebab, sõbrad ja sugulased tulevad kokku, mängib ilus muusika ning hakatakse surema.
Nagu üks mu sõber ütles, et palliatiivne ravi tuleb siis, kui asjad on juba väga halvasti.
Võib tulla ning tulebki, nagu statistika näitab. Aga kõige paremad juhtumid on need, kui palliatiivne ravi tuleb mängu õigel ajal. Mõne inimese puhul võib see tähendada, et ta elab veel kolm aastat, mõni palju kauem – see sõltub haigusest ja selle kulust.
Eks keeruliseks muudab teema praegu ka see, et inimesed elavad meil küll järjest vanemaks, aga tihtipeale mitte tervemalt. Tulevad mäluhäiretega seotud haigused, mitmikhaigused ja muu. Meditsiin on võimeline selliseid inimesi veel väga kaua elus hoidma, siis aga tekib probleem, et meil on puudu inimestest, kes jaksavad ja tahavad tervishoius töötada, pikaajalist hooldust vajavate inimeste hulk aga muudkui kasvab.
See on globaalne mure, mitte ainult Eesti oma – inimesi, kes suudaks mitmekülgset abi vajavaid inimesi toetada, on igal pool puudu. Siis tuleb mängu see, et inimene peab ise mõtlema, kuidas tema elu lõpp hakkab selle haigustega välja nägema. Tuleb teha plaan.
Ma ei tea, kas teil lapsi on, aga sünnitamise juures oli kunagi väga popp teha plaan.
Endal pole, tuttavad on riburada pidi lapsi saanud ja plaane teinud, aga need on vist kõigil elu käigus aknast välja lennanud.
Just nimelt! Aga mingisuguse hea tunde annab see ikka: mul on siiski mingi plaan. Näiteks kui inimene satub haiglasse, tasub teada, kui palju see maksab. Kui kaua maksab riik haiglakoha eest? Mis saab siis, kui enam ei maksa? Vanemad inimesed peaks aga välja mõtlema selle, kas nad ikka tahavad surra näiteks kiirabiautos või erakorralise meditsiini osakonna koridoris. Kui vanadekodusse minna, siis võib olla plaanis seal elada veel viis või kümme aastat ja kauemgi, aga siiski tuleks välja mõelda, et kui seal tekib kriis, mida siis teha ja kas teha. Haigla võib koomasse panna, antibiootikume anda ning kõike muud teha, aga enda jaoks tuleb läbi mõelda, kas seda on vaja. Äkki tuleks kutsuda hoopis lähedased ja …?
Need otsused tuleb kõik ise langetada ja kirjalikult fikseerida. Me ei näe enam ühiskonnas, kuidas inimesed surevad, kuidas see algab, näiteks seda, et tihtipeale hakkab inimene siis toidust loobuma. Seejärel paneb meditsiinisüsteem inimese automaatselt kunstliku toitmise peale. Nii muutubki oluliseks see, et inimene oleks ise asjad läbi mõelnud ja kõigil oleks selge, mida teha ja mida inimene tahab.
Omalaadne mure on muide ka see, et inimest ümbritsev personal teaks, kuidas suremine välja näeb, ja selle ära tunneks. Mulle tundub, et tervishoius õpetatakse kõike muud, aga mitte seda, kuidas loomulik suremine välja näeb.
Mu järgmine küsimus olekski olnud, et kuidas meie meditsiinilisel personalil palliatiivse raviga üldse olukord on. Kas see on arstidele ja õdedele tuttav teema, kas nad oskavad midagi soovitada? Või on pigem nii, et Tramadoli retsept pihku ja uksest välja, kui on näiteks krooniline valu.
Hea on, kui antakse seda Tramadoligi, sest Eestis ollakse valuvaigistite andmisega ikka väga konservatiivsed. Kardetakse, et inimesed satuvad sõltuvusse.
Ameerika näitel ju näeme, et see on õigustatud hirm.
Eesti on narkosurmade poolest kogu maailmas Ameerika järel teisel kohal, nii et tõesti on see mure õigustatud, aga valu kannatav haige ja riskikäitujast narkomaan on tavaliselt täiesti erinevatest vanusegruppidest inimesed.
Kui ka kangeid valuvaigisteid välja kirjutatakse, siis ka patsiendid ise kardavad neid võtta, näiteks oopiumitilku. See on hariduse küsimus. Hollandis või Saksamaal katsetatakse aga kümmet valuvaigistit: kui üks ei mõju, siis äkki teine mõjub. Proovime seda kombinatsiooni ja siis teist. Segame teiste ravimitega. See on juba palliatiivne meditsiin. See on täppisteadus ja seda õpetatakse arstidele eraldi. Kui küsida, kuidas Eestis sellega olukord on, siis ma tean, et Tartu ülikoolis antakse sellealaseid kursusi, aga seda, mida meie arstid tegelikult oskavad, me praegu väga hästi ei tea.
Kipun ka ise siin ainult ravimitest rääkima. Aga kui mõelda hingelise ja emotsionaalse külje peale, siis kas meie arstidel tuleb pähe soovitada: “Aga võtke endale kass!” Kas kass läheb üldse palliatiivse ravi alla?
Kass on väga hea näide ja ka selle poolest, et see on üks sotsiaalne või ütleme siis, et sotsiaalset valu tekitav komponent, miks inimene ei saa või ei taha haiglasse jääda.
Jõuame jälle selleni, et inimene peab läbi mõtlema oma elu lõpu ja tegema tahteavalduse: mis saab kassidest ja koertest, kui ta on palliatiivse ravi osakonnas? Kellele nad jäävad? Kes hoolitseb või koeraga väljas käib, kui inimene on haiglas? Inimesele on sellised asjad väga suur mure ning kui ta teab, et ta kassi või koeraga on kõik hästi, siis on tal üks mure vähem.
Ma räägin oma tudengitele, et tihti ongi inimeste mured sellised, et külm võtab keldris kartulid ära või mis moosipurkidest saab. Aga eks surmast rääkimist peljatakse, see on natuke mütoloogiline: kui me midagi nimetame, siis mine tea, äkki ta tulebki.
Inimesed ei julge isegi sellest rääkida, et nad haiged on.
Jah, kardetakse töökohast ilma jääda või muud. Juba haige olemise kuvand on meil natuke selline, et järelikult ei saa inimene iseendaga hakkama, aga haigused on inimeste saatus olnud läbi ajaloo. On selleks siis tuberkuloos, katk või sel sajandil näiteks koroonaviirus, rääkimata igasugustest kasvajatest ning teistest haigustest, näiteks diabeedist. Tänapäeval tuleb ka järjest enam neuroloogilisi ja mälu mõjutavaid haigusi, näiteks Parkinsoni tõbi.
Olete öelnud, et teile on hingelähedane küsimus, kas palliatiivse ravi filosoofia on universaalne ning kas ja mil määral mõjutavad kultuurilised tõekspidamised inimeste elu lõpu otsuseid. Kas on siis universaalne? Kas mujal maailmas nähakse haigusi ja elu lõppu teisiti või on see kuvand Lääne maailma mure?
Ma olen selle pärast mõnevõrra mures. Hospiitsiliikumine sai alguse 1960. aastate Inglismaal, kus on, nagu me teame, väga kihistunud ühiskond. Ühes kindlas ühiskonnatüübis mõeldi selline mudel välja, sest seal olid oma arusaamad sellest, milline on või peaks olema elu kvaliteet. Kas see mudel, mis toona osutus parimaks, on nüüd, aastaid hiljem kõige parem?
Tihti võetaksegi üle need kõige kallimad mudelid: palliatiivse ravi osakonnad, hospiitsid, kus töötavad spetsialistid. Aga selleks, et umbes 14 protsendist, kes saavad palliatiivset ravi, saaks 90, on vaja palliatiivset ravi eelkõige esmatasandil: perearstid, sotsiaaltöötajad, minu poolest kas või kooliõpetajad, kes sellest koolis räägiks. Et tõstetaks avalikku teadlikkust.
Näiteks poolakatel oli “oma” paavst Johannes Paulus II, kes koos brittidega hospiitsiliikumisele aluse pani. Tema ütles, et kristlase kohus on oma ligimest aidata. Ja kuna Poola on väga religioonikeskne ühiskond, siis kõik võtsidki selle omaks ning nüüd töötavad hospiitsides vabatahtlikud ja isegi vangid. Mõrtsukaid sinna muidugi ei võeta, küll aga näiteks mõni selline arst, kes on kellegi alkoholijoobes surnuks sõitnud, või siis noored inimesed, kes on kelmuste või pättustega hakkama saanud. Nad näevad, kuidas inimeste eest hoolitsetakse, see mõjub neile ja nad ise ütlevad pärast, et see on pannud neid elu hoopis teise pilguga vaatama.
Poolas ongi palliatiivne ravi väga hästi arenenud, sest ühiskonnas tuli õigel ajal õige müks – nende puhul siis usuliselt juhilt. Aga Eestis … Meil puudub isegi sõnavara ning kui asju ei saa nimetada sõnadega, millel oleks selge mõiste ja sisu, siis neid asju pole justkui olemas. Kuigi meil on Eestis väga toredaid inimesi, kes palliatiivse raviga tegelevad, ning alles jaanuaris rahastas tervisekassa jälle haiglakohti Tartu ülikooli palliatiivravi osakonnas. 50 protsenti kohti tuli juurde, aga inimesi, kes sinna tööle lähevad, tuleb alles koolitama hakata.
Kui ma lugesin palliatiivse ravi olukorra kohta Eestis, siis torkas silma see, et väga palju räägitakse tuleviku vormis: oleks vaja teha, tuleks teha, tuleks luua …
Just nii on.
Üks väga ilus tsitaat oli keskkonnas ravijuhend.ee: “Praegu puuduvad Eestis palliatiivse ravi arendamiseks riiklik strateegia, asjakohased palliatiivse ravi juhendid (sümptomite ravi, patsiendi ja lähedaste psühhosotsiaalsete ja vaimsete vajaduste märkamine, hindamine ja leevendamine, kommunikatsioon, palliatiivse ravi teenuse korraldus) ja süsteemsed koolitused. Samuti napib erialase ettevalmistusega tervishoiutöötajaid.”
Ja just nii on samuti. On hästi, et juhend on nüüd olemas ja seda ka kasutatakse. Aga siiski inimesed ei tea isegi seda, et neil on õigus palliatiivsele ja elu lõpu ravile. Nad ei oska seda nõuda ning see, kust me seda asja peame alustama, ongi vahest see, et inimesed peavad ise küsima: “Miks ma palliatiivset ravi ei saa?”
Kui inimesed seda ise küsivad ja nõuavad, siis tekib surve, nii-öelda nõudlus teenuse järele ja sealt hakkavad asjad tasapisi edasi liikuma.
See on, jah, üks teooria, kuidas maailma muuta saab.
Kuidas te üldse jõudsite palliatiivse ravi uurimiseni? Te olete doktor, aga pole arst, vaid hoopis kultuuriteadlane.
Tänapäeval nimetan ennast meditsiiniantropoloogiks. Tegin oma doktoritööd vähipatsientide kogemustest Soomes Helsingi ülikoolis. Soome on väga huvitav näide. Olid muidugi hospiitsid, aga palliatiivsest ravist siis, kui mina seal olin – ma kaitsesin kraadi 2011 –, ei räägitud eriti.
Praegu tuleb enamik Eesti teadmistest just Soomest nende inimeste kaudu, kes on seal töötanud ning aidanud kaasa palliatiivse ravi arendamisele. Soome riik investeeris hästi tugevalt sellesse: nad selgitasid välja vajadused ning selle põhjal hakkasid tegema koolitusprogramme. Soomes ei tule enam ükski tervishoiutöötaja koolitustelt ilma palliatiivravi-alase kogemuseta. Ja kuna erinevate raviteenuste vahele kipuvad tekkima augud, siis nad andsid veel raha, et neid auke lappida või tekkinud aukude vahele sildu ehitada.
Seejärel liikusin perekondlikel põhjustel Saksamaale, toona pidin veel ise guugeldama, et mis see palliatiivne ravi on. Kandideerisin ühele töökohale, seejärel teisele ning nii see läks. Aga Soomest jäi mulle hinge see, et arstid teevad endast küll parima, aga kommunikatsioonipuudus, hingelise abi puudus … Näiteks vähihaigele öeldakse: “Noh, said terveks, nüüd ela edasi!” Aga inimene on üle elanud sügava kriisi ja vajab abi. Ka pereliikmed võivad öelda: “Said ju vähist üle, mis sellest ikka enam.” Inimesel on aga vajadus rääkida.
Näha patsiendi taga inimest, näha teda kontekstis – seda on vaja. Ma olen viimastel aastatel töötanud koos neuroloogidega ning ega siis ükski neuroloog käi patsiendi juures kodus. Aga elu lõpus kaob liikuvus ära ning kui pole kedagi, kes sind haiglasse viib, siis neuroloogi jaoks kaobki selline patsient justkui ära. On aga neurolooge, kes palliatsiooni vastu huvi tunnevad, ja nemad on käinud kodus patsientide juures. Nad ütlevad, et kui nad tunnevad, kuidas kodu lõhnab, näevad, milline on trepp ja kuidas see kodu toimib, saavad nad patsiendile palju paremat nõu anda.
Mis seisus Eestis hospiitsid üldse on?
Eestis on hospiitsiteenus riiklikult rahastatav ning kvaliteet … Kvaliteet on väga hea. Algus on tehtud, aga seda peaks olema palju-palju rohkem, sest kui ma näen, kuidas mu Eesti kolleegid on ülekoormatud, väsinud ja neil on veel kümme teist asja õlul, hakkab kurb. Aga nagu te tõesti siin loetlesite, siis struktuur puudub: Eestis ei ole rahvusvahelise organisatsiooni rakukest, kelle fookuses oleks palliatiivse ravi arendamine.
Meil on küll valuravi selts, aga palliatiivse ravi seltsi ülesanne oleks ehk vaadata, kas koolituste tase on selline, nagu rahvusvaheliselt on ette nähtud. Seltsi ülesanne oleks suhelda riigiorganitega, kes seadusi teevad. Mitte, et riik pakub midagi välja ja seejärel tuleb seda rakendada. See pole seadusandlusega tegelevate inimeste roll. Praegu on see ühendav struktuur lihtsalt puudu.
Nii et kõik saavad aru, et palliatiivse raviga oleks vaja tegelda, kõik noogutavad jutu peale, et on vaja tegelda, aga kõik on kaunis harali.
Jah. Väga häid näiteid on võtta Ugandast: seal käib näiteks õde külades ja näitab lähedastele, kuidas valuvaigisteid anda ja manustada.
Muide, Viljandi on nüüd ka Eesti mõõtmes üks imeline koht. Siin on olemas koduhaigla voodid ning selline imeline teenus nagu PAIK (Viljandi haigla ja sotsiaalministeeriumi algatatud ning haigekassa rahastatav katseprojekt järjepideva ravi ja sotsiaalse toetuse tagamiseks maakonnas – toimetus), mis pakubki palliatiivset ravi. See on vastupidi sellele süsteemile, et inimene üritab ise kõigiga kokku saada: kõigepealt diabeediarstiga ja siis tolle ja siis veel tolle arstiga. Siin tehakse patsiendile raviteekond ning ühel hetkel see ehk viibki palliatiivse ravini, ent patsienti ja tema lähedasi ei jäeta üksi. Inimesel ei pruugi olla digikompetentsi, tal võivad olla tekkinud mäluhäired, nii et asjad ei jää enam meelde ja ta unustab rohtusid võtta.
See on oluline toetus lähedastele ja patsiendile endale, et veel keegi käib selle teekonna temaga kaasa. Viljandi maakonnas on see võimalik! Nii et palju õnne meile kõigile, kes me siin oleme! Meil on siin midagi erilist ja loodetavasti läheb see järjest paremaks. Kindlasti peaks aga olema võimalus spetsialistide poolt pakutavat palliatiivset ravi saada ka hooldekodudes või kus iganes on inimese elukoht.
Lõpetuseks tahan rääkida sellest, mille peale te intervjuud kokku leppides pisut tõrksaks muutusite: eestlased sõidavad Šveitsi, et vabatahtlikult elust lahkuda, ka Viljandimaalt on sinna mindud. Oma kodumaal nad seda teha ei saa. Praegugi tõmbasite suu kriipsuks. Miks?
Sest kui vajadus on, aga midagi ei ole, et seda vajadust rahuldada … Ja küsimus, mida inimesed küsivad: “Kuidas mu elu lõpp välja nägema hakkab, kui ma ise endaga hakkama ei saa?” Ja kui kõik on ebakindel ning on küll emapalk, aga hooldaja saab sisuliselt miinimumpalka… See suur tasuta töö, mida naised tihtipeale sünnist surmani teevad … (Ohkab)
Eesti ühiskonnas tähendab see seda, et kui keegi otsustab, et hoolitseb oma vanemate eest ja vähendab oma töökoormust, siis ta teeb sellega karuteene iseendale. Väheneb palk, väheneb ta enda pension. Sellepärast ei julgegi paljud öelda: “Ära muretse, ma olen sinu jaoks olemas, meil on kõikideks olukordadeks lahendus ja sa ei sure kannatustesse.”
Palju on ka teadmatust ja arvamist, et enne surma me kannatame meeletult. Suremine on iseenesest normaalne protsess ning meie aju on ette valmistunud selleks, et kannatuste määr enne surma väheneks. Kui me seda teaksime, oleksime rahulikumad. Eks kannatused teki sellest, kui näeme, et vanaema hakkab surema, hingab harvem ja rahinaga, ning kutsume paanikas kiirabi. Siis hakkabki aga kannatus, sest siis tehakse kõik, et inimene oleks jälle elus, aga mis tingimustel ta elus on? Saate aru: ebamoraalne on rääkida sellest, et inimesed lõpetavad oma elu, kui me ei saa neile samas puhta südamega lubada, et saame nende eest maksimaalselt hoolitseda.
Kardate, et see suunab ja survestab inimesi sellist otsust langetama?
Ma arvan, et mure mittehakkamasaamise pärast, mure ennast nõrgana näidata, kellelegi toetuda ja abi paluda ei ole väga eestlaslik. Ja siis ka veel teiselt poolt lähedaste hirm, et ei juletagi oma abi lubada, sest ei olda kindlad, kas ise hakkama saadakse. See kõik teeb mind selle teema juures mõtlikuks.
Kui ma peaks saama mõne raske diagnoosi, näiteks Alzheimeri tõve, siis ma sõidaks Šveitsi.
Nojah, aga ma ütleks, et see oleks üksikjuhtum. Kõnelen nüüd teadlasena, kes selle probleemiga tegeleb: meie asi on leida struktuurid ja lahendused üldisemalt. Meil on see probleem, et on alati üksikjuhtumid. Sellega ei tegelda miskipärast süsteemselt, ehk näib suremise teemaga tegelemine majanduslikult mõttetu, aga see pole nii.
Me võime muidugi mõelda, et nagunii inimene sureb, mis me sellega ikka enam tegeleme. Aga tuleb ju ka järgmine inimene ja tema eest me suudaks paremini hoolitseda, kui me juba oleme vaadanud näiteks tuhande inimese soove ning oleme hakanud üles ehitama teenust, mis üritab nende tuhande inimese soovidele vastata või täita neid auke, et inimesed oleksid paremini informeeritud ja saaksid teha paremaid valikuid
Minu passioon – nii kannatus, kirg kui ka mure, mis selles sõnas peitub –, on see, et teadlikkust on vaja suurendada. Ja seda just nimelt selleks, et inimesed mõtleksid oma elu lõpu peale ega jätaks seda hetkeks, kui juba näiteks dementsus on sügavaks arenenud. Inimesed oskavad seda kusjuures väga hästi ja väga kaua varjata. Kui arstid ütlevad, et te ei ole enam võimeline ise adekvaatseid otsuseid langetama, siis te oletegi otsustusvõimetu ega saa enam otsustada ka seda, et soovite ise oma elu lõpetada.
Kui palju selline asi viib aga selleni, et krooniliselt haiged või eakad üritavad ise oma elu võtta?
Oi, palju. Suur protsent. Eestis on tehtud vanemate inimeste enesetappude uuring ning neid on aastas mitusada. Ka näiteks Šveitsis avaldasid mu väga head kolleegid artikli, et vanemate inimeste suitsiidist räägitakse liiga vähe ja üleüldse räägitakse vanade inimeste kuvandist vähe. Näiteks kuidas olla üks äge vanainimene ka hoolimata sellest, et aeg-ajalt valutab.
Intervjueeris Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja