Kui soovime, et inimesed elaksid kõigis Eesti piirkondades, peame ka riigina olema kohapeal esindatud. Kahjuks on tänavuste kärbete valguses jäänud tähelepanuta ja seetõttu saanud valusalt pihta just regionaalpoliitika ning seda tunnetab ka õigustatult ühiskond, kirjutab Piret Hartman.
Kokkuhoiupoliitika on sundinud riiklikke asutusi oma kulukohti üle vaatama. Mitmed on teada andnud maapiirkondades asuvate osakondade sulgemisest. Loomulikult on paljud teenused varasemaga võrreldes üha enam liikumas internetti, elektrooniliselt on sageli mugavam ja kiirem asju ajada. Tõsi on ka see, et puhtalt Exceli tabeli arvutustest lähtudes on suurtes keskustes teenuseid odavam korraldada. Seda lihtsal põhjusel, et kasutajate hulk on suurem.
Samal ajal ei saa me jätta kahe silma vahele asjaolu, et mida rohkem maapiirkondadest riigi teenuseid ära toome, seda raskem on selgitada inimestele, miks on seal hea elada. Viies teenused kaugemale, ei jää nendega seotud kulud kandmata, vaid me lihtsalt lükkame need tarbijate kaela.
See tähendab, et praegu toimub riigi kokkuhoid maapiirkondades ja väiksemates keskustes elavate inimeste rahakoti arvelt. Sellisel viisil käitudes jätame arvestamata ühiskonna kogukulud, mida on vaja teha, et säiliks Eesti territooriumi ühtlane asustatus.
Regionaalpoliitikat ei saa teha regionaalminister üksi
Tihti tundub, et linnastumine on paratamatu üleilmne protsess. Samal ajal on ühtlase asustuse säilimine riigile hädavajalik. Seda lihtsalt ka selleks, et riigi territooriumi säilitada. Linnastumine võib tunduda algul ökonoomne, kuid toob tegelikult kaasa uued kulud. Kõik see, mis väiksemates keskustes maha jäetakse, on vaja suuremates uuesti üles ehitada.
Ehe näide sellest on suurte keskhaiglate laiendamise vajadus. Alludes sel viisil linnastumise survele ja riigina sellele kaasa aidates, asendame vaid ühed kulud teistega ja lükkame osa neist elanike endi kanda. Preemiaks saame kaasa suurenenud julgeolekuriskid ja vähenenud kriisikindluse.
Üks võimalus hoida regionaalset tasakaalu, on soodustada ettevõtete tegevust väljaspool keskusi. Oleme olemasoleval eelarveperioodil suunamas pea miljard eurot maaelu ja -ettevõtluse arengusse. Samal ajal aga peavad ka vajalikud teenused olema kättesaadavad. Lisaks kauplusele, koolile ja lasteaiale, perearstile, ühistranspordile ja teede hooldusele, peavad igas maakonnas olema kättesaadavad ka riigiteenused, olgu see siis pääste või politsei, töötukassa, sotsiaalkindlus või tarbijakaitse.
Teenuste kättesaadavus tuleb tagada ka neile, kes ei kasuta iga päev e-teenuseid ja juhtudel, kus just füüsiline kohtumine riigi esindajaga on vajalik, et probleeme tõhusalt lahendada.
Lisaks teenuse kättesaadavusele teenib riigiasutuse paiknemine väljaspool keskust veel ühte eesmärki, selleks on töökohtade hoidmine maapiirkondades. See on riigi võimalus hakata vastu linnastumise survele ja luua võimalused mitmekesiseks tööhõiveks ka väiksemates keskustes ja maapiirkondades.
Ma ei väsi rõhutamast, et regionaalarengu saavutamiseks peavad kõik ministeeriumid kaaluma ja suunama oma otsuseid teadlikumalt, mõeldes, millist mõju see maapiirkondadele avaldab. Me oleme üks riik ja vajame ka ühte regionaalpoliitikat. Valdkondlike ümberkorralduste planeerimisel tuleb osata näha laiemat pilti ning kaasata ka kohalikku omavalitsust ja kogukonda.
Regionaalpoliitika on midagi, mida ei saa teha regionaalminister üksi. Sellepärast sekkungi regionaalministrina teiste ministeeriumide töösse ja luban, et teen seda ka edaspidi. Palusin kõigil ministeeriumitel edastada mulle info, millises ulatuses plaanivad nad oma teenuseid maapiirkondadest kokku tõmmata. Samamoodi kavatsen uurida, millises osas nad panustavad ressursside kohapeale viimisega. Kui mingi asutus või teenus võetakse kohapealt ära, siis tuleb sinna ka midagi asemele pakkuda.
Ühistransport vajab efektiivsemat korraldust
Lisaks riigi kohalolule maapiirkondades vajavad inimesed ka tõhusalt toimivat ühistransporti, sest kõiki avalikke teenuseid kõikjal tagada pole võimalik ja ka mõistlik. Ühistransport on nagu ühendav lüli erinevate piirkondade ja asulate vahel, võimaldades töötada ja teenuseid tarbida elukohast kaugemal.
Haridus- ega tervishoiuvaldkond ei saaks toimida ilma ühistranspordita. Igapäevane töölkäimine ainult isikliku autoga suurendaks ühiskonna kogukulu kordades, võrreldes vajaliku dotatsiooniga ühistranspordile. Lisaks muidugi keskkonnajalajälg, mille vähendamine on riigi strateegiline eesmärk. Tajudes valdkonna olulisust, ei ole valitsusel kavas ühistranspordi osakaalu inimeste liikuvuses vähendada, otse vastupidi.
Olen mitmel korral valitsusele tutvustanud ühistranspordireformi kontseptsiooni. Kui praegu tehakse aastas ühistranspordiga Eestis 34,4 miljonit reisi, siis kavas on seda arvu kasvatada poole võrra 2030. aastaks. Julgeme seada sellise eesmärgi, sest teame, et teistes riikides on see õnnestunud.
Selleks, et inimesed eelistaksid rohkem ühissõidukit, on vaja teha paremaks liinivõrk, mugavamaks pileti soetamine, kiiremaks ja tihedamaks rongiliinid ja tõhusamaks ühistranspordi korraldamine. Tegemist on väga suure valdkonnaga ning nii massiivse laeva kursi muutmine võtab loomulikult aega, vajab ühiskondlikke diskussioone ja põhimõttelisi otsuseid valitsuse tasandil. Reformi elluviimise tähtajaks on 2030. aasta. Praegu püsime graafikus, kuid teame, et iga hetk on arvel.
Praeguses eelarveolukorras peab iga riigiasutus ja ettevõte oma kulud üle vaatama. Samamoodi ka ühistranspordi korraldamises. Kuidas siis kärbitakse valdkonda, mida on kavas hoopis kasvatada?
Kärbe ühistranspordis toimub teenuste efektiivsema korraldamise, mitte aga teenuse kättesaadavuse vähendamise kaudu. Kui reform on ellu viidud, peab riigi kulu ühe reisija kohta olema tunduvalt väiksem kui praegu.
Ei ole saladus, et kavas on tõsta ka reisijate omaosalust kulude katmisel. Praegu katavad reisijad üheksa maakondliku bussitranspordi ja 38 protsenti rongisõidu kuludest. Nagu küsitlustest teame, siis inimesi morjendab rohkem see, kui bussi ei ole või see sõidab valel ajal, kui see, et tuleb pilet osta. Seejuures peame silmas pidama, et sotsiaalselt kõige haavatavamad grupid kannatada ei saaks. See tähendab, et puuetega inimestele, lastele ja eakatele peavad soodsamad tingimused säilima.
Praegu on meil palju ühistranspordikeskusi, mis töötavad väga hästi kindlas piirkonnas, kuid omavaheline koostöö vajab parandamist. Sama lugu on koostööga erinevate transpordiliikide vahel. Kui soovime ühtset ja mugavat piletiostusüsteemi, tuleb enne kõik osapooled ühiselt toimima saada.
Kokkuvõtteks tuleb lihtsalt tõdeda, et loosungina tunduv eesmärk “terve Eesti peab elama” ei olegi vaid sõnakõlks, vaid hädavajalik pingutus nii inimeste, ettevõtete kui ka riigi julgeoleku seisukohalt. Sest sinna, kust üks riik lahkub, tuleb teine riik.