Raamatukogutöötajad aitavad inimestel e-riigiga suhelda, digitaalses maailmas hakkama saada, tõendeid ja muid pabereid välja printida, vajaduse korral ka isiklikke mobiile seadistada. Ilma selleta oleksid tuhanded püsti hädas ning tunneksid, et Eesti riik muudkui kaugeneb neist. E-riigi areng ei tohi tähendada seda, et ametiasutustel on õigus nõuda meilt kõigilt digipädevust. Ainuüksi viletsam nägemine või kangeks jäänud sõrmed võivad siin takistuseks saada. Nii on raamatukogud väga paljudele lähim tee riigini, koht, kust abi saada.

Ja kuidagi ei saa alahinnata raamatukogude sotsiaalset rolli, sealhulgas üksinduse leevendamisel ja netisõltuvuse peletamisel. Just maal elavatele vanematele inimestele on raamatukogu sageli ainus võimalus teisi näha ja juttu puhuda, seda pealegi hubases, raamatutest ümbritsetud keskkonnas. Raamatukogudel on suur potentsiaal saada paikadeks, kus inimesed saavad ühises ruumis omavahel kohtuda, mõtteid vahetada ja ka üksteiselt õppida ning maailmapilti avardada. Meil on arvukalt lapsi ja noori, aga ka keskealisi, kes on “uppunud” sotsiaalmeediasse ning sealsetesse kõlakodadesse. Raamatukogu pakub vaba ühise pinna kõlakodade piiride ületamiseks ja targa toe neist kaugemale nägemiseks. Paljud neist ihkavad sisimas silmast silma suhtlemist, ühiseid ettevõtmisi ja arutelusid.

Kuhugi ei ole kadunud raamatukogu traditsioonilised rollid. Nii teevad nad tänuväärset tööd laste lugemisharjumuste ja -eelistuste kujundamisel. Koroonaajal, kui ühiskond oli paljuski lukus, näitasid raamatukogud oma elujõulisust. Südantsoojendav oli lugeda Maalehest Toila vallaraamatukogu direktorist Lea Rannast, kes muutis raamatukogu ja ka oma kodu stuudioks ning hakkas Facebookis väikestele raamatusõpradele toredaid lasteraamatuid ette lugema. Seda ettevõtmist saatis suur edu. Ettelugemisi korraldati üle Eesti. Ja muidugi pakkusid raamatukogud leidlikke lahendusi raamatute kontaktivabaks laenutamiseks. Meie raamatukogudes töötavad pühendunud ja nutikad inimesed.

Ometi on üleval murepilved. Karm tõsiasi on, et kohalikud omavalitsused küll suudavad raamatukogusid üleval pidada, kuid hoogsaks arenguks raha napib. Vananenud on nii raamatukogude sisustus kui tehnoloogilised vahendid, mis kohati pärinevad Tiigrihüppe päevilt, ning töötajad saavad väikest palka. Hädasti on vaja arenguhüpet, et pakkuda paremaid ja ka uusi teenuseid, sealhulgas neid, mis toetavad kohalikke ettevõtjaid. Olgu siin näiteks kaugtöö kontorite laiendamine.

Seepärast on mul väga hea meel, et muidu õige napis uue valitsuse koalitsioonileppes on eraldi välja toodud raamatukogusid väärtustav punkt, mis ütleb, et toetada tuleb raamatukogude arendamist tugevateks kogukonna teenuskeskusteks. Kultuuriministrina on minu kindel soov käivitada rahvaraamatukogude reform, mis kõigiti toetab raamatukogude säilimist maapiirkondades ja külades ning tugevdab raamatukogude terviklikku võrgustikku. Kui täna piirdub riigi tugi vaid teavikute soetamise ja maakonnaraamatukogu töötajate palkade tasumisega, siis uuest aastast lisandub täiendav tugi innovatsioonifondi kaudu.

Kultuuriministeerium käivitab üle-eestilise fondi, mis toetab linnu ja valdasid 500 000 euroga aastas raamatukogude nüüdisajastamisel. Planeeritava lisaraha toel saab anda hoogu näiteks raamatukogude renoveerimisele ja erimööbli soetamisele, iseteenindussüsteemide, 3D-printerite ja raamatukappide muretsemisele ning ligipääsetavuse suurendamisele. Aga need ei pea olema ainukesed uuendused: igas raamatukogus teatakse kõige paremini, mida kohalik kogukond vajab, siis jääb fond võimalikult avatuks.

Meil tuleb ühiselt pingutada, et raamatukogud püsiksid, et Eesti jääks ka 21. sajandi uutel kümnenditel raamatukogude maaks.