17. märts 1906 on sümboolne päev, mil tsaarivõim lunastas 1905. aasta revolutsiooni tulemusena kodanlike õiguste manifestis antud lubaduse ja lubas vabalt asutada seltse ja ühinguid. Kuigi majanduslike eesmärkidega töölisliikumine tegutses Eestis vähemalt juba 1872. aastast, sai see ennast nüüd ka juriidiliselt registreerida, kirjutab Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson.

Tegu oli väga progressiivse liikumisega, mis ainult ei nõudnud tööaja lühendamist ja palgatõusu, vaid arendas ka kutseoskusi, suunas liikmeid vabahariduslikele kursustele, moodustas abikassasid töötuse ja haiguse puhuks jne. Kuigi mitte kõike need õigused ei jäänud hiljem kehtima, oli tegu ametiühinguliikumise esimese kevadega.

Probleemiks jäi poliitiliste õiguste ebapiisav tunnustamine, mistõttu jäid Eestis tegutsenud ametiühinguid veel aastakümneteks painama liialdatud poliitilised mõjud, mis endale muud väljundit ei leidnud. Nii ei õnnestunud meil kopeerida Skandinaavia mudelit, kus sotsiaalpartnerid olid juba 1920ndateks aastateks sirgunud sellisele tasemele, et neile võis usaldada kogu sotsiaal- ja tööpoliitika kokkuleppimise.

Täna on ametiühingud Eestis oma mõju oluliselt kasvatanud ja saavutanud olukorra, et tervisekindlustus, töötuskindlustus ja töösuhete regulatsioon alluvad kolmepoolsele konsensuslikule juhtimisele. Visiooniga panustatakse ka majandusarengu, elukestva õppe, rohepöörde läbiviimisse. Vajaka on aga koostööst tööandjate ja ametiühingute vahel ettevõtetes ja sektorites.

Maailmapraktika on nimelt näidanud, et majanduse efektiivsus sõltub suurel määral kõigi asjaosaliste (sh organiseerunud töötajate) panusest juhtimisse, eesmärgipüstitusse, tasakaalustatud arengusse.