Märkimisväärne osa rajatud parkimiskohtadest jääb tühjalt seisma ja see on täiendav (aga põhjendamatu) kulu arendajale. Lõpuks maksab selle kinni lõpptarbija ehk korteriostja. See omakorda tõstab korterite hinda ning halvendab elamispindade kättesaadavust, kirjutab Eesti Päevalehes Tallinna linnaplaneerimise abilinnapea Madle Lippus.
Parkimiskohtade hulk kerkib teemaks peaaegu iga planeeringu koostamise puhul. Põhjuseid selleks on mitmeid. Eelkõige kujundavad parkimiskohtade piirmäär ja paiknemine oluliselt ruumi nii ühe planeeringu kui ka terve asumi/linnaosa kontekstis.
Detailplaneeringute puhul kehtib nõue rajada parkimiskohad üldjuhul maa-alustele parkimiskorrustele. Nende ulatus on hoone maapealsest mahust sageli hoopis suurem. See omakorda mõjutab haljastuse rajamise võimalusi. Puid istutatakse üldiselt n-ö päris maapinda, mitte pinnasega kaetud parklakatustele, kui aga viimane moodustab hoovialast enamiku, siis jääb ka kõrghaljastuse osakaal planeeringus väheseks.
Parklakorruse planeeringust on sageli mõjutatud ka hoone maapealse osa mõõtmed – hoone kuju tingib parkla konstruktsioon, aga mitte võimalik parim plaanilahendus.
Autostumine
Parkimiskohtade piirnorm mõjutab ka strateegiliste eesmärkide saavutamist. Tallinna suurimaid väljakutseid on liigne autostumine (suur süsinikuheide, liigkõrge müratase). Autostumise vähendamiseks on oluline vähendada parkimiskohtade arvu. Liikluse planeerimise üks alustõdesid on, et rohkem ja laiemad teed toovad kaasa rohkem autosid (inglise keeles induced demand). Nii on ka pealesunnitud parkimiskohal autostumist soodustav mõju.
Arendajate sõnul on tegelik vajadus parkimiskohtade järele kehtivatest nõuetest hoopis madalamad. Märkimisväärne osa rajatud parkimiskohtadest jääb tühjalt seisma ja see on täiendav (aga põhjendamatu) kulu arendajale. Lõpuks maksab selle kinni lõpptarbija ehk korteriostja. See omakorda tõstab korterite hinda ning halvendab elamispindade kättesaadavust.
Kus on lahendus?
Hea uudis on, et tegu on lahendatava olukorraga ning lahendamiseks on eelkõige vaja teha järgmist:
- Hakata parkimisnormatiivi rakendama paindlikult ja tegelikest vajadustest lähtuvalt. Kehtiv parkimisnormatiiv seda süda- ja kesklinnas juba ka tegelikult võimaldab, sätestades seal vaid nõutud maksimumid. Ka mujal on võimalus kaalutlusotsuste tegemiseks.
- Kavandada suuremaid ehitusmahte vaid kohtadesse, mis on ühistranspordiga hästi ühendatud.
- Kaasajastada ühistranspordivõrgustikku, et omavahel oleksid hästi ühendatud linnakeskused, töökohad ja elukohad (sh uued arendusalad, kuhu elukohad on juba rajatud, kuid ühendus ühistranspordiga on kesine)’
Parkimisnormatiivi kaasajastamise ja arendusmahtude sidumine hea ühistransprdiühenduse olemasoluga (ja selleks ALA ehk aktiivse liikumise ala kontseptsiooni loomine) on vajalike tegevustena ära kirjeldatud Tallinna jätkusuutliku linnaliikuvuse kavas. See oli suvel avalikul väljapanekul ning plaan on veel sel sügisel sellega edasi liikuda.
Mitme põhimõtte rakendamisega oleme juba algust teinud. Näiteks ehitusmahtude detailplaneeringutega kavandamisel arvestame ühistranspordipeatuste lähedust. Lisaks oleme praeguse parkimisnormatiivi ülevaatamise ja paindlikumaks muutmise päevakorda võtnud.
Madle Lippus: ebaõiglus! Pealesunnitud parkimiskohad maksab kinni korteriostja, isegi kui autot pole