80. juubelit tähistav Marju Lauristin on vaieldamatult kaasaegse Eesti üks suurkujudest. Naine, keda kuulatakse, kelle sõna maksab, kes on suunanud ajalugu.

Üks 40 kirja autoritest, kaasaja Eesti sotsiaaldemokraatia ema, Rahvarinde üks liidreid, Eesti Kongressi ja iseseisvuse taastanud ülemnõukogu saadik, mitmekordne Riigikogu liige, sotsiaalminister, Euroopa Parlamendi saadik, Tartu linnavolikogu liige. Aga ennekõige ikkagi Tartu ülikooli ajakirjandusprofessor, kelle loengutes sirgunud mitu põlvkonda uue Eesti (arvamus)liidreid. Nii on ta ise ja oma õpilaste kaudu kujundanud suuresti kaasaja Eesti nägu.

Koolipõlvest mäletan Marjut esinemas Rahvarinde liidrina miitingutel. Meie esimene kohtumine oli aga 1995. aasta kevadel Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala vastuvõtuvestlusel. Sajandi lõpus said meist erakonnakaaslased. Kuni viimase ajani on ta oma autoriteediga suunanud sotsiaaldemokraatide teed poliitikas. Aga võtnud ka julgelt sõna, kui näinud ohumärke Eesti demokraatias.

Pahatahtlikud inimesed on püüdnud Marju vanemate patte määrida tema enda kaela, süüdistanud teda lausa Eesti huvide vastases tegevuses. Jäägu see rumalus või pahatahtlikus nende inimeste südametunnistusele. Oma elutööga on Marju näidanud, et usub Eestisse. Sellesse, et vaid maailmale avatud, aga oma juuri austav Eesti saab püsima jääda.

Marju peres on tugev pikaealisuse geen. Nii on Marju vaim püsinud uskumatult särava ja teravana. Soovin, et see kestaks veel kaua. Palju õnne, hea Marju!

Jaak Juske