Sotsiaaldemokraat ja Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre kirjutab Õhtulehes, et loodusuurija Charles Darwin on kunagi öelnud: „Teadmatus tekitab rohkem enesekindlust kui teadmine: just need, kes teavad vähe, mitte need, kes teavad palju, väidavad kindlalt, et teadus seda või teist probleemi kunagi ei lahenda.“

Bioloogiaõpetajana tean, et elu ja ka teadus pole ideaalsed. Kui nad seda oleks, siis ei toimuks arengut. Elu ja teaduse ebatäiuslikkust õpetan ka õpilastele, kuid kahjuks pean selle õpetamise kõrval pidevalt võitlust ka ebateadusega.

Eesti kui Euroopa nõiakatel

Tänapäeva infoühiskonnas surub ebateadus ennast aina rohkem ainetundidesse. Mõistan, et noortel on vaja eeskujusid, kelle järgi joonduda. Kuid kui mõni suunamudija, teadvustamata endale, millist mõju ta noortele avaldab, teeb rasestumisvastastele vahenditele vastureklaami ning õpetab liiga üldistatult noortele tüdrukutele kehatemperatuuri mõõtmise kaudu jälgima oma menstruatsioonitsüklit, mis peaks justkui aitama vältida rasestumist, siis see paneb raskelt ohkama. Selle info vigade parandust pean nii mina kui ka teised õpetajad tegema oma ainetundides. Seda tegeliku teaduse õpetamise arvelt.

Ligipääs arvamuste paljususele ei ole halb, kui on arenenud välja hea kriitikameel. Kuid allikakriitilisust on aina raskem õpetada, kui noori ümbritsevad täiskasvanud, kes käituvad risti vastupidi. Miks nad peaksid uskuma vähemuses olevaid õpetajaid, kui neid ümbritseb palju rohkem täiskasvanuid, kes usuvad ebateadusesse? Inimene on sotsiaalne olend ning noor võtab paljud teadmised ja käitumismustrid üle täiskasvanuid imiteerides. Nii on meie ümber endiselt inimesi, kes tilgutavad enda sisse ja enda haavandite peale maitsestatud katlakivieemaldajat. Ja taas – selle info vigade parandust teevad õpetajad oma tundides.

Maailm on muutunud keerukamaks ja teadus pole kunagi väga lihtne olnud. Nii paraku on. End ümbritseva mõistmiseks soovib inimene lihtsaid lugusid ja põhjendusi, miks mingi asi nii on. Inimene vajab müüte, mis aitavad tal keerukat maailma (ja vahel ka teadust) mõista. Üks võimalik lihtsam maailma selgitamisviis on religioon ja siinkohal on paslik öelda, et mul pole religiooni vastu midagi. Kuid mind paneb imestama olukord, et Eestist, kus organiseeritud religioon on langustrendis ning võiks eeldada, et teaduslik mõtteviis võiks olla domineeriv, on kujunemas hoopis Euroopa nõiakatel kogu oma ebateaduste populaarsusega.

Kas ebateadusel on eetika?

Lihtsate seletuste lummuse pinnal õitsevad ebateaduse praktiseerijad. Lihtsate ja lihtsustatud selgituste ning sõnumitega on palju kergem püüda tähelepanu. Eriti veel kui pakutakse mõnele murele kiiret lahendust. Olgu, ehk tõesti on ebateaduse viljelejaid, kes ka tõsimeeli usuvad sellesse, mida nad teevad. Sellisel juhul tuleb lootused panna inimese võimele terve elu areneda. Kuid kipun arvama, et enamik neid teaduskaugeid tooteid, seminare, töötube, laagreid ning muid abistavaid lahendusi on loodud vaid kerge sissetuleku saamise eesmärgil. Siinkohal pean ebateaduse kummutamisel pöörama õpilaste tähelepanu inimestele, kes neid lahendusi pakuvad.

Arstid ja teadlased vastutavad oma sõnade ja nende tagajärgede eest. Nad on pingutanud ja pingutavad iga päev oma kompetentsi nimel. Neid teadusega seotud ameteid ühendab ka ametialane eetika ja eetikakoodeks. Kas ka ebateadusel on eetika? Jah, teadus, kus on kasutusel väljendid nagu „suure tõenäosusega“ või „suuremal määral“, ei luba absoluutset tõde ning hõlmab eksimisruumi, kuid see ongi elutruu, sest tulles tagasi selle arvamusloo alguse juurde – elu on ebatäiuslik. Katse-eksituse meetod on valdav meie elus ja seega ka teaduses. Teadus ongi päris elu peegeldus.

Ebateadus on illusioon lihtsustatud elust, mida me soovime ja kuhu me tahaksime põgeneda, kuid lõpuks on see siiski vaid illusioon ja mitte päriselu. Kahjuks on sellel illusioonil väga karm hind – selleks on inimeste tervis ja halvimal juhul inimelu. Seda ilmestavad näiteks lapsevanemad, kes jätavad oma lapsed ilma hädavajalikust K-vitamiini süstist, kasvatades nii lastekirstude müüginumbreid. Ja taas, seda keerukat statistilist suhet pean ma õpetajana tooma oma ainetundidesse, et kummutada ebateaduse sõnumeid.

Ühe lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Selleks, et selle küla lapsed ja ka nende lapsed juhinduksid päris elust ja selle peegeldusest – teadusest –, on vaja lisaks õpetajatele ka teiste täiskasvanute pingutust õpetada neid ebateadusesse kriitiliselt suhtuma.

Ott Maidre | Õpetaja töö on üha enam ebateaduse vigade parandus