Uus valitsusliit täidab Reformierakonna ja Eesti 200 juhtide kauaoodatud unistuse teostada piiranguteta parempoolset poliitikat — ilma tasakaalustava jõuta, mis seisaks ka nende eest, kellel ei lähe elus nii hästi kui ühiskonna kõige edukamatel. Selle eesmärgi nimel heideti koalitsioonist välja sotsiaaldemokraadid, kes eelmises valitsuses seisid sotsiaalse õigluse ja kõigi inimeste toimetuleku eest.
Kultuuriministri portfell on olnud Reformierakonna käes juba mõnda aega, kuid see pole kaasa toonud valdkonna jaoks reaalseid muutusi ega suurendanud selle tähtsust valitsuse tasandil. Kultuur pole olnud selle erakonna poliitikas prioriteet ja senised otsused on jätnud selle süsteemselt alarahastatuks.
Seepärast on praegu, enne uue koalitsioonileppe sõlmimist, viimane aeg kultuurivaldkonnal end valitsusele meelde tuletada ja oma ootused selgelt välja öelda. Kui seda ei tehta, ei ole üllatav, kui neist taas harjumuspäraselt lihtsalt üle sõidetakse.
Uue valitsuse koalitsioonikõnelustes on juba kokku lepitud vähemalt 300 miljoni euro suuruses kärpeplaanis. Samal ajal räägitakse tuumajaama rajamise ettevalmistamisest, kaitsekulutuste tõstmisest 5%-ni SKT-st ja eraraha kaasamisest tervishoidu—mis sisuliselt tähendab solidaarse tervishoiusüsteemi lõhkumist ning inimeste omaosaluse suurenemist ravikuludes. Jällegi on just madalama sissetulekuga inimesed, sealhulgas vabakutselised loovisikud, need, kes selliste muudatuste tõttu enim kannatavad.
Kui kultuurivaldkond ei organiseeru ja ei esita oma nõudmisi selgelt, võime kindlad olla, et keegi teine neid teemasid koalitsiooniläbirääkimiste lauale ei too.
Kultuurivaldkonna miinimumprogramm: kolm selget ootust uuele valitsusele
Käibemaksuerisus kultuurile
Kui riik ei suuda kultuuri toetada samas mahus kui teisi valdkondi, on elementaarne, et kultuuritegevustele ja piletitele kehtestataks käibemaksu soodusmäär. See aitaks tagada, et kultuurivaldkond säilitab oma elujõu ja looming jääb kättesaadavaks ka keerulistel aegadel.
Mitmes Eesti lähiriigis kehtivad kultuurile soodsamad maksutingimused. Näiteks Lätis on raamatute ja perioodika käibemaks 12% ning Soomes kultuurisündmustele 14%. Eestis aga tõuseb kultuuripiletite käibemaks 2025. aasta juulis 24%-ni, mis muudab kultuurisündmuste korraldamise ja tarbimise võrreldes naabritega oluliselt kallimaks.
Ravikindlustus vabakutselistele loovisikutele
Tervishoid ei ole luksus, vaid inimõigus. Paraku on Eestis tuhanded vabakutselised loovisikud olukorras, kus ravikindlustus sõltub ebastabiilsetest töölepingutest ja projektirahadest. Kui loovisikul pole kindlat tööandjat, võib ta kaotada ravikindlustuse ega pääse arsti juurde, kui tal seda vaja on.
Kõige turvalisem lahendus oleks universaalne ravikindlustus kõigile—süsteem, mida rakendatakse edukalt näiteks Taanis, Norras ja Rootsis. See tagaks, et iga inimene, sõltumata töövormist, on kaetud hädavajalike tervishoiuteenustega. Universaalne tervisekindlustus annaks loovisikutele kindlustunde, et haigus või vigastus ei tähenda automaatselt rahalist katastroofi ning annaks neile võimaluse külastada arsti regulaarselt.
Riigi kultuuritöötajatele vähemalt Eesti keskmine palk
Ei ole õiglane ega jätkusuutlik, et kõrgelt haritud kultuuritöötajad peavad leppima palgaga, mis jääb oluliselt alla Eesti keskmise.
Eestis oli 2024. aasta keskmine brutopalk 1981 eurot, samas kui kõrgharitud kultuuritöötajate miinimumpalk on 1600 eurot brutotasuna. See tähendab, et kultuurivaldkonna töötajad teenivad alla riigi keskmise, kuigi nende töö on Eesti kultuuri püsimiseks ja arenguks hädavajalik.
Kui tahame, et Eesti kultuur oleks elujõuline ja kultuuritöötajad ei vahetaks eriala, tuleb tagada, et riigi palgal olevad kultuuritöötajad teeniksid vähemalt Eesti keskmist palka. Vääriline tasu on ainus viis kindlustada valdkonna tulevik ja professionaalsus.
Kultuur on osa Eesti julgeolekust
Tänases julgeolekuolukorras tuleb rääkida ka kultuurist kui Eesti vaimsest kaitsevõimest. Me ei saa keskenduda ainult füüsilistele kaitsekuludele ja unustada seda, mis hoiab meie ühiskonda koos, tugevdab meie keelt ja identiteeti.
Kultuur ei ole lihtsalt vaba aja veetmise viis, vaid see kujundab meie ühist ajalugu, väärtusi ja kuuluvustunnet. Kui kultuuri kärbitakse, kultuuritöötajad jäävad ilma väärilise tasuta ja kultuurisündmused muutuvad maksutõusude tõttu kättesaamatuks, kaotab Eesti oma identiteedi ja sidususe.
Kui suudame leida raha riigikaitsele ja taristuprojektidele, peame leidma ka võimalused, et Eesti kultuur püsiks elujõulisena.
Kultuurivaldkond peab täna olema nähtav ja selgelt oma seisukohti esitlema. Kultuur vajab kindlust ja tuge, et see ei jääks valitsuse prioriteetidest kõrvale.