Ja kas on üldse tarvis muusika ning teiste kunstivormide puhul korraldada suhteliselt subjektiivseid missivõistluse laadi konkursse, kus pahatihti saavad enim tähelepanu need, kellel on kõige rohkem meediakajastust ja suuremad numbrid sotsiaalmeedias?

Aga hetkel küsin taaskord hoopis küsimuse, mida kahjuks olen viimaste aastate jooksul juba korduvalt teinud – miks nii vähe naisi?

Liiga vähe õiglust

Eesti Muusikaauhinnad 2022 gala pressiteates seisab, et sündmuse jälgijatel on võimalus saada tunnistajaks Eesti absoluutselt parimate artistide esinemistele. Olen täiesti kindel, et välja kuulutatud artistid (NOËP, 5Miinust, Puuluup, Wateva, Genka) tõepoolest tagavad kaasahaaravad, meeleolukad ja kvaliteetsed esinemised, aga üles astuvate muusikute loetelus on eranditult ainult mehed.

Korraldaja on endale veidi mänguruumi jätnud lisades, et lavale tulevad ka üllatusartistid.
Isegi kui enne pidustusi avalikustatakse järgmine ports artiste ja nende hulka kuuluvad ka naised või kui kõik üllatusesinejad peaksid olema naised on see lubamatu, et “Eesti absoluutselt parimate artistide” nimekiri koosneb ainult meestest.

Sooline ebavõrdsus muusikatööstuses on probleem kõikjal üle maailma ning ainus viis olukorda parandada on läbi süsteemse ja teadliku töö. See tähendab muuhulgas, et kontsertidel, festivalidel ja valdkonna esindussündmustel on esinejate nimekirjad, kus lisaks žanrilisele variatiivsusele jälgitakse ka muid omadusi. Ning et seda põhimõtet jälgitakse ka kommunikatsioonitegevustes.

Eriti suurt nõutust tekitab antud olukorras asjaolu, et välja kuulutatud nominentide seast leiab meesartistide kõrval ka naisartiste (Maris Pihlap, Maarja Nuut, Duo Ruut, YASMYN, Susanna Aleksandra, Liis Lemsalu, Rita Ray, Anna-Liisa Eller). Ja nad kõik on professionaalsed, andekad ja laval köitvad. Kuidas muidu saaksid nad olla nomineeritud?

Mul on väga hea meel, et kultuurivaldkond on siiani pandeemias vastu pidanud ja kohanenud nii palju, et selliste sündmuste korraldamine on võimalik. Ja mul on väga hea meel kõikide nende artistide üle, kes konkreetsel tseremoonial esinevad ja auhindu saavad.

Aga me peame õppima märkama ühiskonnas ka nende inimeste panust, kes meist erinevad ning andma kõigile võrdsed võimalused oma ideede, talendi ja tegevuste esitlemiseks. Ainult niimoodi tagame mitmekülgse järjepideva järelkasvu.

Õnneks on Eestis ka neid korraldajaid, kes soolist võrdsust jälgivad ning Eesti Fonogrammitootjate Ühingul oleks Eesti Muusikaauhindade eestvedajana suurepärane võimalus näidata eeskuju nii teistele enda valdkonna esindajatele kui kogu ühiskonnale laiemalt. Ma soovin meile kõigile edu teekonnal saamaks positiivseks näiteks võrdse ning õiglasema Eesti ja maailma loomisel.