Kui varem oli igaüks peamiselt iseenda heaolu eest väljas, siis juba pandeemia alguses said erinevate organisatsioonide, koolkondade ja sfääride esindajad samal virtuaalkoosolekul kokku, et uut olukorda arutada ning ühiseid lahendusi otsida, kirjutab Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets Eesti Päevalehes.
Nüüdseks on küll meedias pandeemia pealkirjad sõja ja julgeolekut puudutava vastu välja vahetunud, kuid see ei tähenda, et tervisekriis ja eriti sellega seotud kaudsed probleemid oleksid lahenenud või otsa saanud.
Kultuurivaldkond on möödunust räsitud ja elujõu säilitamiseks vajatakse lisaks publiku toele abi ka riigilt.
Märtsi viimasel päeval saatis Eesti teatri-, filmi-, muusika-, muuseumi- ja kunstirahvas valitsusele kirja, kus küsiti kultuurisektorile riigipoolset osalist kompensatsiooni pandeemiast tekkinud kahjudele. Kusjuures valmisolekuga suurem osa ehk 70% kaotatud kuludest ise kanda.
Aga kultuuriminister ei leia kultuurivaldkonnale küsitud 20 miljonit eurot.
Põhjendus, et hetkel keskendutakse eelkõige julgeolekule, siseturvalisusele ja haavatavamate ühiskonna liikmete toetamisele, on küll iseenesest vastuvõetav, aga riik ei tohi kultuurisektorit üksinda jätta.
Sektor ei jõudnud tervisekriisist taastuda, kui ukse taga koputasid järgmised – energia ja julgeoleku omad. Kuigi välisturistide arv on kasvutrendis ja läheneb 2019. aasta tasemele, panevad aina tõusvad hinnad nii kohalikke kui välismaalasi muuhulgas ka kultuuri pealt kokku hoidma.
Minu üks viimase aja tööülesannetest on koguda infot nende kultuurikorraldajate ja -asutuste käest, kes on valmis Ukraina sõjapõgenikele pakkuma tasuta kultuurielamusi.
Lisaks kõikidele riiklikele muuseumidele ja linna kultuuriasutustele on nimekirjas kümneid erasektori korraldajaid, kes on initsiatiivi näidanud ja oma kuludega eripakkumised välja töötanud. Lisaks on järjepidevalt organiseeritud kontserte, oksjoneid ja annetustalguid, et vabatahtlikult kogutud summad Ukraina poole teele saata.
Ja eks me kõik ole kogu südamest nautinud neid hetki teatri-, kontserdi-, kino- ja näitusesaalides, kui kunst haarab kaasa, igapäeva traagika ununeb ja hing saab veidikenegi kosutust, et siis kultuurimajast väljudes taas argimuredega vastastikku seista.
See kultuurisektori pöördumine ei tule tühjast kohast, vaid asutusi, mida pöördumise allkirjastad esindavad, ähvardabki sulgemine. Prožektorid ja tossumasin lülitatakse välja, kardinad tõmmatakse ette, kunstiteosed viiakse hoidlatesse ja uusi filme, lavastusi või muusikateoseid ei tule.
Praegune valitsus on end juba kultuurivaenulikuna tõestanud – alates huvihariduse kärbetest kuni öise meelelahutuse täieliku sulgemiseni, kuid ükski minister, erakond või valitsus ei saa endale lubada ühegi valdkonna väljasuretamist.
Kultuur ei ole liblikad ja lilled ja midagi, mis on lihtsalt tore ja vahva või valikuline. Kultuur on ühtedele raske töö ja teistele vajalik nektar vaimse tasakaalu ja eluks vajaliku energia hoidmiseks.
Ja riigi ülesanne on hoida mõlemasse gruppi kuuluvaid inimesi, sest meie inimesed on need, kes tagavad meie riigi kaitse ning igakülgse julgeoleku.