Kuulsin hiljuti lugu varateismelistest poistest, kes kollektiivselt kiusasid endavanuseid tüdrukuid näidates neile telefonist rämedaid pornovideoid.
Mida nad sellise teoga öelda püüdsid? Kui te meile ei allu, juhtub teiega nii nagu videos? Või selline käitumine on see, mida te väärite?
Kust pärineb 10 aastastel poistel idee, et tüdrukute alavääristamiseks tasub neile näidata vägivaldset pornograafiat? Ja veelgi olulisem – mida teha, et selline käitumine väheneks?
Erinevatest uuringutest tuleb välja, et laste ja noorte kokkupuude pornograafiaga Eestis on suur ning poiste hulgas on kokkupuutumist rohkem kui tüdrukute hulgas, esimene kontakt toimub ka üha varasemas eas.
Eestis antav seksuaalharidus on väga ebaühtlase tasemega ning selleks ajaks, kui kooliprogramm jõuab esimese seksuaalhariduse tunnini, on noored juba sageli seksuaaleluga alustanud või teemat ise uurima hakanud.
Pealiskaudne haridus
Seega võib koolis õpetatu olla ebarelevantne ning jagatav informatsioon aegunud ning selle mõju eesmärgist ristivastupidine. Räägitakse pealiskaudselt ja piinlikult, kuid ei puudutada teemasid nagu identiteet, tunded, nõusolek, nauding, sooline võrdõiguslikkus ja palju muud, mille üleslugemine ei ole selle loo fookus.
Seksuaalsusest ja seksist rääkimine on paljude jaoks ebamugav ja seega on inimlikult täiesti arusaadav, kui õpetajate hulgas on neid, kes selle lisakohustuse vaid miinimumprogrammi mahus ära teevad. Niisamuti on mõistetav, kui teemast ei oska või ei soovi rääkida lapsevanemad.
See aga ei tähenda, et lapsed ja noored võiksid saada poolikut seksuaalharidust, sest mida suurem on nende teadlikkus, seda rohkem oskavad nad end ohtude eest kaitsta. Ja see on kõige olulisem.
Vaja üle vaadata
Kokkuvõtvalt – kuigi seksuaalharidus on Eesti haridusprogrammis, tuleb see väga kriitiliselt üle vaadata ning teha vajalikud korrektuurid ja investeeringud ekspertsuse kaasamiseks nii lasteaiast alates, et vajalikud teadmised jõuaksid meie lasteni piisava ajavaruga ning mitte siis, kui on juba hilja.
Küllaldaste teadmiste korral mõistavad lapsed ja noored, kui keegi käitub nendega ebasündsalt ning oskavad enda eest seista või toimunust õigele inimesele rääkida, mis omakord võib ära hoida pikaajalisi psühholoogilisi mõjusid ja mustri kordumist.
Sest mis kasu on PISA testide edetabeli tipus olemisest, kui neid testi tegijad on seest katki?