Mõned Tallinna linnaosavanemad väljendasid muret näituse negatiivse mõju pärast ühiskonnale, eriti Eesti vabariigi sünnipäeva eel. Toodi välja, et kunstil peaks olema positiivne mõju vaimsele tervisele, mitte vastupidine. Kuid kas kunst peab alati olema meeldiv ja toetav või võib see mõnikord olla ka valus tõde, mis sunnib meid mõtlema?

Väidan, et kunst ei ole alati mugav ega meeldiv, vaid selle eesmärk võib muuhulgas olla arutelu tekitamine ja tähelepanu juhtimine ühiskonnas toimuvatele olukordadele. Näituse autorid on teadlikud, et nende teosed võivad olla provokatiivsed, kuid see on osa nende eesmärgist.

Linnaosavanemate etteheide puudutas ka selgitava teksti puudumist, kuid tänavakunsti või avalikus ruumis ei olegi viidete kasutamine tavapärane. Siinkohal võib tuua näiteid tänavakunsti klassikutelt, nt ka Banksy või Edward von Lõngus töödest, mis on tuntud oma väljakutsuvate visuaalsete sõnumite poolest, millel reeglina puuduvad igasugused tekstilised selgitused.

Lisaks tasub arvesse võtta näituse formaati – suured reklaamplakatid tänavatel, mida enamik inimesi näeb möödudes autost või bussist, ei võimaldagi infoplakatite lisamist. Kunsti tuleks mõista ka kontekstis ning vahetus ruumis, kus see eksponeeritakse. Kusjuures antud näitust toetab ka veebileht, kus lisaks visuaalsele sisule on olemas ka selgitavad tekstid.

Kunstil on oluline roll ühiskondlike teemade ja probleemide esiletoomisel ning arutelude algatamisel. Kunstnikel on sotsiaalne vastutus oma teoste mõju üle, kuid vaatajatel on ka vastutus kunsti mõistmise ja tõlgendamise osas.

Olukorras, kus sõjaväsimus on ilmne ning võib arvata, et teemaga seonduvat tekstilist infot loetakse aina vähem, on Estookin ja Parbus teinud täpselt seda, mida kunstnikelt ootaks – meenutanud vabariigi aastapäeva eel meie kõigi julgeoleku ja vabaduse haprust.