Tänane valitsuskriis ei tulene ei välispoliitika arengutest, majanduslikust olukorrast ega riigi julgeolekuvajadusest. Selle kriisi tegelik põhjus peitub peaministripartei sisepoliitilises soovis peatada langev toetus ning positsioneerida end valijate silmis uuesti kõige tugevamana. Paraku on praeguses rahutus maailmas, kus muutused võivad toimuda tundide, mitte päevadega, ohtlik ja vastutustundetu seada esikohale oma erakonna reiting, mitte riigi stabiilsus.
Peaminister on põhjendanud sotsiaaldemokraatide võimalikku eemaldamist valitsusest süüdistustega, et sotsid takistavad vajalike otsuste vastuvõtmist. See etteheide ei vasta tegelikkusele. Eesti ei ole eralennuk, mida juhib vaid üks piloot – meie riik on ühine laev, kus tuleb arvestada kõigi pardalolijatega.
On märkimisväärne, et Reformierakond soovib jätta valitsusse vaid end ja Eesti 200 – kaks parempoolset jõudu, kelle vaated toetuvad eeskätt nende huvidele, kel niigi hästi läheb. Kuid praegusel ebastabiilsel ajal on vaja valitsuses jõudu, kes seisaks ka nende eest, kelle igapäevaelu on oluliselt keerulisem. Just sotsiaaldemokraatlikud poliitikad aitavad tagada, et keegi Eestis ei jääks üksi – olgu ta maal või linnas, noor või eakas.
Demokraatlikus valitsuses on eri vaadete ja huvide kohtumine loomulik. Vaidlused ja kompromissid ei ole nõrkuse, vaid tugeva demokraatia tunnus. Erinevate arvamuste arvestamine aitab leida lahendusi, mis teenivad kogu ühiskonna huve, mitte ainult ühe erakonna omi. Kui valitsus hakkaks tegutsema ainult ühe partei tahte järgi, oleks see ohtlik samm tagasi demokraatlikust otsustusprotsessist.
Just seetõttu tundub praegune valitsuskriis ebaeetiline ja põhjendamatu. Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist kombinatsiooni, mis päästaks ühe erakonna populaarsuse, vaid rahulikku ja läbimõeldud juhtimist, mis annaks inimestele kindlustunde. Valitsuse ülesanne on hoida kogu ühiskonda, mitte mängida vahetustega võimumängu.
Meie siiras soov on, et Eesti oleks jätkuvalt kindlates, mitte ebakindlates kätes.
Kui tahame Eestit, mis hoolib iga oma inimesest, siis ei tohi valitsus muutuda kahe parempoolse erakonna mugavusvalitsuseks. Vastupidi – praegu, rohkem kui kunagi varem, vajame me valitsust, mis suudab teha koostööd, arvestada erinevate vaadetega ning võtta vastu otsuseid, mis aitavad edasi liikuda kogu ühiskonnal, mitte ainult üksikutel.