Olen töötanud nii klienditeenindajana baaris ja toitlustusasutuses kui teinud ka lühiajalist praktikat restorani köögis. Lisaks tunnen palju inimesi, kes on ise baaripidajad, kokad võid hõivatud teenindussektoris. See on väga karm valdkond, kurnab nii vaimselt kui füüsiliselt ning töömaht ja -tingimused ei ole kindlasti tasakaalus palga ega hoiakutega, mida kliendid tihti võtavad.
Isamaa erakonna liige, endine keskkonnaminister ja riigikogulane Marko Pomerants kiunub lõpuni arusaamatutel põhjustel, kuidas ta Eestis muudkui halva klienditeendinduskultuuri ohvriks langeb.
Lääne-Virumaal, kust härra Pomerants viimati Riigikokku valiti, on küll Harju- ja Tartumaa järel kõige vähem suhtelises vaesuses elavaid leibkondi Eestis, kuid 2020.aastal oli sealne suhtelise vaesuse määr 19,5%, mis on üüratu.
Eesti (nagu ka suur osa ülejäänud maailmast) on hetkel olukorras, kus kõige põletavamaks probleemiks on inflatsioon ning inimesed planeerivad euro kaupa oma väljaminekuid, et maksta palgast ära elementaarsed eluaseme ja toimetulekuga seotud kulud.
Selle asemel, et suures meedias edvistada nimekirjaga kõikidest tipprestodest, kus härra oma lähiringkonnaga mõnulemas käib, ootaks ettepanekuid, kuidas Eesti inimesi hoida.
Teenindussektoris töötavate inimeste töötingimusi tuleb tõsta ning sellesse peavad panustama nii ettevõtjad, kohalikud omavalitsused kui riik. Tuleb palku tõsta, nõuda õiglaseid graafikuid ja võimalusi puhkehetkedeks ning söögipausideks ja korraldada koolitusi, mis võivad olla heast klienditeenindusest, kuid ka sellest, kuidas ohutult keelduda purjus inimesele alkoholi müümisest või kaitsta end ahistamise eest.
Muidugi meeldib meile kõigile, kui klienditeenindaja meile naeratab ja välgukiirusel tegutseb, aga selle eeldus ei saa olla kliendi paks rahakott, vaid ametit austav ja hindav keskkond.