Detsembri alguses hingasid viis Eesti kirjandus- ning kümme kunstivaldkonna professionaali kergendatult, kui kuulutati välja uued kirjaniku- ja kunstnikupalga saajad ning nemad olid seal hulgas. See tähendab, et need tippvormis autorid saavad järgmised kolm aastat rahulikult keskenduda oma tööle – neil jookseb loomepalk ja tagatud on sotsiaalsed garantiid. See on miski, mis ei ole Eesti loovisikute jaoks iseenesestmõistetav. Pigem vastupidi.
Loomepalkade meetme algatas Eestis sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Indrek Saar, et toetada suure vabakutseliste arvuga valdkondades töötavaid loovisikuid. Just nimelt töötavaid, sest töö kunsti- ja kultuuriväljal on töö nagu iga teine ning selle tegijad väärivad saada tasustatud, korralikke töötingimusi ja sotsiaalset kindlustatust.
Kirjaniku- ja kunstnikupalk on kiiduväärt meede, kuid on väga oluline, et riik jätkaks abinõu edasiarendamist ning eraldaks loomepalkadeks iga-aastaselt aina rohkem vahendeid.
Selle sihiga, et kirjaniku- ja kunstnikupalga saajaid oleks edaspidi rohkem ja oleks võimalik nende kõrvale juurde luua ka heliloojapalk. Helilooja eriala jätkusuutlikkus on savijalgel ja väga suur osa heliloojatest teenib elatist näiteks õppejõuna (nagu teevad seda ka kirjanikud, kunstnikud ja teiste loovate erialade esindajad), mis on omakorda aega ja tähelepanu nõudev, kurnav töö, ning nii jääb aega ja energiat uue heliloomingu kirjutamiseks napiks.
Loomepalga kasutegureid Eesti riigile ei saa alahinnata – selle meetme kaudu luuakse uut ja autentset loomingut ning suureneb Eesti riigi tuntus rahvusvaheliselt. Nii on sellel ka kaudne ja otsene mõju riigi majandusele.
Oleks vist liiga ahne soovida, et Eestist tuleks ka järgmine maailmas enim mängitud helilooja, nagu seda on Arvo Pärt, kuid miks mitte. Rahvusvaheliselt edukaid heliloojaid on meil veel – teiste hulgas Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits ja Maria Faust. Ja nende arv võiks ka kasvada.
Paraku on selle kutse tulevik murettekitav. Eestikeelsete tudengite arv Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu erialal aina väheneb. See langetab omakorda uute liikmete arvu Eesti Heliloojate Liidus, mille liikmeks saamise üks eeldusi on akadeemiline muusikaharidus. Ala esindajad nimetavad valdkonna sandist seisust rääkides murena liialt kasinat riiklikku uudisloomingu tellimust, mis piirdub paraku üksikute tellimustega Eesti Kontserdilt ja veel mõnelt festivalilt. Uusi teoseid tellitakse väidetavalt aga ikka ja jälle ühtedelt ja samadelt heliloojatelt. See muudab omakorda keeruliseks noorte ja tõusvate heliloojate käekäigu, kelle võimalused jäävad ahtaks. Lisaks küsimus: millal suurendati kultuuriministeeriumi heliloomingu toetuste mahtusid?