Tallinna näitel saame aegajalt meediast lugeda, kuidas noorte käitumine on eriti hukas avalikus ruumis – tänavatel ja parkides. Üldjuhul väljendub see noorte kogunemises ja üksteisega lävimises. Tõsi, sekka ka veibitakse, kuulatakse valjult muusikat või tarbitakse alkoholi. Aga mis saab siis, kui selgub, et tegelikult noored ikka ei ole hukas?
Et jõuda sel teemal filosofeerimisest päris teadmiste ja ka praktiliste sammudeni, haakisin end sel suvel ühel õhtul kaasa Tallinna Haridusameti mobiilsete noorsootöötajatega, kelle üks tööülesannetest on linnaruumis viibivate noortega suhtlemine. Küsisime umbes paariteistkümnelt teismeliselt mida nemad tahaksid linnaruumis näha ja kogeda. Vastusena käidi välja hulganisti ideid, millest loovamad olid näiteks välibassein Vabaduse väljakul, trampliinid parkides ja toidu valmistamise töötoad.
Septembri lõpus korraldaski Tallinna linn kogutud mõtteid arvesse võttes Kanuti aias tegevusõhtu muusikalise meistriklassi, enesekaitse, võileiva valmistamise ja grimmitöötubade ning lauamängude alaga. Vaatamata vihmasele ilmale oli osalejad saja ringis ning meeleolu ja tagasiside ülevad.
Hüpotees, et avalikus ruumis aega veetvad noored on avatud erinevatele arendavatele ja huvitavatele tegevustele, pidas paika. Miks aga üldse peaks linn oma ressursse suunama sellisesse ruumikujundamisse, mis kutsuks õue aega veetma?
Ruumi on vaja kõigil, kogu aeg
Tallinn on rahvuslikult mitmekesine linn, kus elavad kõrvuti nii eesti- kui muukeelsed inimesed. Lõimumise edendamiseks on oluline, et kõik linnaelanikud pääseksid võrdselt ligi kultuurilistele ja vaba aja veetmise võimalustele. Seega on oluline jätkata selliste kohtumispaikade arendamist, kus inimesed saavad kokku tulla ilma täiendavate kulutusteta.
Hea näide on juba mitmendat suve Tallinna Raekoja platsil olev park, kus koos veedavad aega nii kohalikud kui turistid, nii noored kui ka tööealised inimesed süües seal lõunat, lugedes raamatut või pildistades kirikutorne. Teise positiivse näitena võib esile tõsta Logi sauna ja selle ümbruses olevat rannaala Linnahalli lähedal, mis pakub keskkonda, kus suvel võib igapäevaselt kohata omavahel avalikku ruumi jagamas igas vanuses inimesi erinevatest sotsiaalsetest ja rahvuslikest taustadest.
On oluline, et kultuurilised keskused ei koonduks vaid kesklinna ja kaugemates linnaosades nagu näiteks Lasnamäel oleks inimestel võimalusi osaleda kultuurielus oma kodu lähedal. Kusjuures tänaseks ülipopulaarne linnaaedade kontseptsioon ongi alguse saanud just Lasnamäelt, mis oli esimesi linnaosasid, kus elumajade vahel hakati ühiselt aiandusega tegelema. Lisaks praktilistele oskustele tugevdab seal tegutsemine naabrite vahelisi suhteid.
Integratsioon toimib kõige edukamalt loomulikus ning mitteametlikus keskkonnas. Selliseid kohtumise kohti, mille keskmes kultuurilised tegevused, on Tallinna lähiajaloos mitmeid, näiteks Polymeri kultuurivabrik, juba mainitud Lasnamäe kogukonnaaiad või asumiseltside liikumise algataja Uue Maailma Selts. Sellised ettevõtmised on edulood, kus erineva taustaga inimesed kohtuvad ja loovad uusi tähendusrikkaid suhteid.
Linna sidususe suurendamise võimalused
Tallinna segregatsiooni vältimiseks ja linna elukeskkonna mitmekesistamiseks on vaja sellist linnaplaneerimist, mis looks rohkem sidemeid linnaosade vahel. Avaliku ruumi kvaliteet, kultuurilised tegevused ja hästi arendatud ühistransport mängivad olulist rolli eri sotsiaalsete ja rahvusgruppide integreerimisel. Läbimõeldud linnapoliitika, mis toetab kultuuri- ja eluasemepoliitikat ning suurendab eri kogukondade kohtumisvõimalusi, aitaks kaasa sidusama ja ühendatuma Tallinna loomisele.
Geograaf Tiit Tammaru on Vikerkaares kirjeldanud, kuidas väljaspool venekeelseid kogukondi kasvanud vene noorte seas ilmneb selge erinevus olenevalt kooli õppekeelest. Vene õppekeelega koolis õppimine tugevdas noorte ruumilist eraldatust ja isolatsiooni, hoides neid omaette kogukonnas. Eesti õppekeelega koolis õppimine seevastu pakkus tihedamat kokkupuudet eesti noortega, aidates neil luua ühiseid suhtlusvõrgustikke ja sarnaseid elupüüdlusi, mis võimaldasid paremat lõimumist ja aitasid eraldatusest välja murda.
Kokkuvõtvalt julgen väita, et noored ei ole hukas midagi. Selle asemel, et näha noorte kogunemisi avalikus ruumis probleemina, on oluline hoopis mõelda, milliseid võimalusi ja väljakutseid linnaruum noortele pakub. Noored on avatud arendavatele ja sotsiaalsetele tegevustele, kui neile antakse turvaline ja toetav kohtumispaik. Samuti on integreeritum ja sidusam linn mitte ainult noorte, vaid kogu ühiskonna huvides.
Eduka linnaplaneerimise ja kogukondliku ruumikujunduse kaudu saame aidata kaasa sellele, et noored saaksid end tunda osana linnast ja leida linnakeskkonnas tähendusrikkaid võimalusi. See aitab ka neil luua sotsiaalseid võrgustikke, arendada oskusi ja huvisid, mis toetavad nii isiklikku kasvu kui ka paremat lõimumist laiemas kogukonnas. Tuleviku linn peaks olema selline, kus noortel on piisavalt ruumi ja tegevust, et kasvada, õppida ja ühiskonda panustada, tundes end väärtustatuna ja kaasatuna.
Natalie Mets: kas noored ikka on hukas? Vaja on hoopis linnaruumi, kus tasuta aega veeta