Osalesin hiljuti Birminghamis Euroopa suurimal ööelu konverentsil, kus ühe teemana käsitleti muuhulgas turvalisust meelelahutusasutustes. Ühes uimastipoliitika arutelus kiideti Kanadas kehtivat hea samariitlase akti kui tõhusat kahjude ennetamise meedet.

Selle põhimõte on lihtne: kui uimastite tarvitamisest tingitud terviserikke korral kutsutakse kiirabi, ei kaasne sellega õigusrikkumise menetlust. Abikutsujat ei testita ega otsita läbi, sest eesmärk on päästa elusid, mitte karistada inimesi kriitilises olukorras abi otsimise eest.

Sarnaselt Kanadale on see progressiivne ja elupäästev meede nüüd jõustunud ka Eestis. Hea samariitlase akti rakendamine on samm edasi progressiivse ja teaduspõhise uimastipoliitika suunas.

Karistus ei päästa elusid, abi kutsumine küll

Ei ole mingit mõtet teeselda, et Eestis illegaalsed uimastid ei levi. Viimastel aastatel oleme õnneks ühiskonnana hakanud liikuma valdavast nulltolerantsist teaduspõhiste lahenduste suunas.

Eesti statistika räägib enda eest: uimastite üledooside tõttu sureb üha rohkem inimesi. Ainuüksi kahe aastaga on üledooside arv kolmekordistunud. Paljud neist surmadest oleksid välditavad, kui inimesed julgeksid kriitilisel hetkel kiirabi kutsuda. Paraku võib seda takistada hirm, et koos parameedikutega saabub politsei ning olukorra lõpptulemusena ootab abikutsujat karistus.

Seetõttu on Eesti otsus rakendada hea samariitlase akt ääretult oluline. See annab inimestele kindluse, et nad võivad hädaolukorras kiirabi kutsuda ilma kartuseta, et neid karistatakse väikese koguse uimastite omamise või tarvitamise eest. Kui inimene vajab abi, ei peaks tema sõbrad või tuttavad kaaluma, kas nad riskivad selle eest sekeldustega.

Hea samariitlase akt ei soodusta uimastite tarvitamist

Kriitikud võivad väita, et see akt annab hoogu juurde uimastite tarvitamiseks. Nii see kindlasti ei ole. Mitte keegi ei hakka narkootikume tarvitama seepärast, et kiirabi kutsumine on varasemast turvalisem. Samuti ei jäta keegi uimasteid tarvitamata ka karmimate tagajärgede korral. Kuid need, kes on juba sattunud ohtu, vajavad igaljuhul võimalust abi saada. Inimeste elu ja tervis peaksid olema alati tähtsamad kui ideoloogilised hirmud või poliitiline dogmaatika.

Turvalisema keskkonna loomine tähendab ka seda, et inimesed tunneksid end abivajaduse korral kaitstuna. Politseiauto nägemine ei tohiks tekitada hirmu, et abi otsija satub pahandustesse. Me peame looma ühiskondliku arusaama, et terviserikke korral on oluline esikohale seada elu päästmine – sõltumata sellest, mis põhjusel kriitiline seisund tekkis.

Alaealised vajavad samuti kaitset

Kuigi hea samariitlase akt on suur edasiminek ja väga tervitatav, on üks oluline kitsaskoht: see ei kehti alaealistele. Põhjuseks on praegused regulatsioonid, mis kohustavad ametivõime probleemide korral teavitama lapsevanemaid ja kohalikke omavalitsusi. See võib kahjuks takistada noori abi kutsumast.

Poliitikakujundajad peavad astuma järgmise sammu ja looma õigusraamistiku, mis tagaks ka alaealistele kindluse, et nende elu on tähtsam kui võimalikud juriidilised tagajärjed. Seni on oluline, et kiirabi, politsei ja lapsevanemad edastaksid ühtse sõnumi: inimelude päästmine on alati tähtsam kui karistamine. Abi kutsumine peab olema loomulik valik.

Hea samariitlase akt ei ole uimastite vaid inimlikkuse ja vastutustunde propageerimine. Kellegi eesmärk ei ole soodustada uimastite tarvitamist, vaid vähendada tarbetuid surmasid ja pakkuda inimestele võimalust teha õigeid otsuseid ilma hirmuta.

Kui see seadus päästab kasvõi ühe elu, on see juba ennast õigustanud. Aga ma olen kindel, et see päästab palju rohkemaid.

Natalie Mets: ka alaealised peaksid saama kutsuda üledoosi korral kiirabi, kartmata politseid