Esmalt vormelisõitja Jüri Vipsi rassistlik ja geisid halvustav väljaütlemine Twitchi otseülekandes; seejärel Eesti Ekspressis avaldatud lugu kahest omavahel suhtes olevast naisest; kellel ei ole võimalik võtta ühist perekonnanime; siis pealkiri Eesti Päevalehes, mis viitas ahvirõugetele kui geide haigusele ning lõpetuseks Lauri Vahtre arvamuslugu Postimehes, kus LGBT+ aktiivi nimetatakse agressiivseks ning kultuuri hävitavaks, kirjutab Eesti Päevalehes Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets.
Kõik sellised prohmakad, mis ei aita kedagi ega muuda ühiskonda tugevamaks.
Aga tugev ning hoitud ühiskond on see, mille poole peame järjepidevalt liikuma, et oleksime ühtsed ja teineteise jaoks olemas ka hetkedel, kui on vaja end kaitsta võõrsilt tuleva viha eest.
Ma võiks ju nende nimetatud juhtumite peale õlgu kehitada ja loota, et need jäävad juhuslikeks üksikjuhtumiteks, aga ometigi avastan end pidevalt jälle sellele kõigele mõtlemast.
Kõige häirivam on see, et ma tunnen, kuidas mind on tõmmatud nende lugude osaliseks nii suurel määral, et lisaks minu enda elule mõjutab see minu lähedasi ning tegelikult kogu meie riiki.
Lugu kahest omavahel suhtes olevast naisest, kes soovivad armastuse tähistamiseks ühist perekonnanime kanda, kuid seda teha ei saa, meenutab mulle taaskord, et abielu Eesti vabariigis on minu kui heteroseksuaalse naise jaoks privileeg. Aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et ma saaksin oma homoseksuaalidest sõpradele ja tuttavatele pärast abiellumist rõõmsalt silma vaadata, teades, et nemad abielluda ei saa, sest ühiskond on sellele vastu.
Ma ei taha sellist olukorda tekitada.
Ja kui nüüd mitu sammu ette joosta ja mõelda võimalikule tulevikuperspektiivile lapsi saada, siis kuidas ma saan võtta riski, et minu potentsiaalselt LGBT+ laps võib tulevikus sattuda vihakuritegude ohvriks? Seega jutt sellest, kuidas praegune seadusandlus suurendab tõenäosust, et minu heteroseksuaalne suhe vormub abieluks ja kasvab pereks, on vale.
Mina soovin elada riigis, kus kõik inimesed on kaitstud ja armastatud ning mitte keegi ei pea oma seksuaalset orientatsiooni ja soolist kuuluvust varjama või kartma ega jää ka iseendaks olemise tõttu millestki ilma.
Et selleni jõuda on tarvis ühiskondlikku kokkulepet, poliitilist otsust ja tegusid. Ja mis kõige tähtsam – on vaja julgeid otsustajaid. Eesti Inimõiguste Keskuse tellitud uuringust selgub, et tänaseks toetab enam kui 50% Eesti inimestest samasooliste inimeste õigust abielluda.
Selline otsus ei ohustaks mitte kellegi „traditsioonilist“ suhet. Küll aga muudab mind ebalevaks see diskrimineeriv kohtlemine, mida hetkel kogevad alusetult igapäevaselt väga suur osa meie kõigi kaasmaalastest – nad peavad elama argpükslike poliitikute loodud ähmases mullis, kus nende õigused on ebaselged ning võimalus end Eestis võrdväärsena ühiskonnaliikmena tunda, on haprad.
Eesti võtku eeskuju siinkohal Sloveeniast, mis sellest kuust on esimene riik Ida-Euroopas, kus seadustati samast soost paaride abielud ning laste adopteerimine. Eks ole nüüd ainult meie enda valik, kas tahame edaspidi kuulud eesrindlike või tagurlike riikide hulka.