Ajaleht Sotsiaaldemokraat usutles kolme värskelt Tallinna volikogusse valitud edukat naist: kirjanik Kadri Kõusaart (Põhja-Tallinnas 368 häält), lasteaia juhatajat Annela Ojastet (Lasnamäel 123) ja motosportlast ning juristi Anastassia Kovalenkot (Lasnamäel 392 häält).
Mida õppisite valimiskampaaniast?
ANNELA: See oli minu jaoks esimene kampaania ja proovisin teha võimalikult palju ja kõike, mida kogenud poliitikud ja asjatundjad soovitasid. Siiski jäi proovimata näiteks ukselt uksele käimine.
KADRI: Kõige tähtsam on otsekontakt valijaga, näost näkku suhtlemine, aga miks mitte ka sotsiaalmeedia kaudu – peaasi on vahetu kontakt. Elu näitab, et kes seda tegi, sai parema tulemuse.
ANASTASSIA: Mina keskendusin just sellele, millest Kadri räägib – olin kuu aega iga päev Lasnamäe tänavatel ning vestlesin sealsete elanikega, et saada aru nende soovidest ning ootustest. Ütlen ausalt, et alguses ma väga ei uskunud tänavakampaania edusse, kuid hiljem sain aru, et tegelikkuses oleks pidanud sellega veel varem alustama.
Teie esimesed muljed Tallinna volikogust – mis meeldib ja mis ei meeldi?
ANASTASSIA: Väide, justkui oleks linnavolikogu igav, ei pea paika. Volinike diskussioonid on sisukad ning mõtlemapanevad, informatsiooni juurdevool väga suur. Kindlasti ei meeldi needsamad olukorrad, mis alati võimumonopoli puhul esile kerkivad – üks erakond vormistab endale soosivaid otsuseid ning hääletab need läbi. Kuid õnneks on ka opositsioon aktiivne, k.a sotsiaaldemokraatlik fraktsioon – me esitame küsimusi ning võtame aktiivselt sõna meedias, et elanikke meie tööga kursis hoida.
ANNELA: Novembris algas pingeline eelarvearutelu ning kestis kuni detsembri lõpuni. Väike pinge tuleb asjale kasuks ja päris töö käigus õpib kõige paremini. Nördima paneb ainult see, et opositsioon, vastupidiselt võimuerakonnale, ei ole suutnud ühelgi istungil täiskoosseisus kohal olla.
KADRI: Ilmselt need esimesed kuud volikogus on kõigest eelmäng. Õige töö alles hakkab pihta, sest just komisjonides saab hakata nullist looma ja arendama poliitikaid. Olen keskkonnakomisjonis ja see on praeguseks kogunenud vaid ühe korra. Nii et kõik on veel ees.
Kas on tulnud juba ette mingisuguseid üllatusi, naljakaid seiku?
KADRI: Mulle meeldis väga stseen, kui Jaak Juske linnapeale kirjeldas, kuidas keskajal korruptante kastrulites keedeti.
ANASTASSIA: Igal istungil on üllatusi: keegi kas esitab ootamatu küsimuse või vastab ootamatult. Ükskord tuli Mihhail Korb kõnepulti, et opositsiooni rahustada ning ütles midagi sellist, et “miks te, opositsioon, praegu rahul ei ole, ise te ju saatsite Keskerakonna läbirääkimistel PIKALI”. Kõik saalis naersid, muidugi saadi aru, et see oli lihtsalt väike keeleapsakas.
ANNELA: Olen rikkam kogemuse võrra, et volikogu istungil tuleb olla eriti tähelepanelik õigel ajal nupu vajutamise suhtes, sest muidu on rong läinud. Minuga nii juhtus, sain küll oma ettepaneku esitada teises formaadis, kuid õppetund siiski olemas.
Kas sotsiaaldemokraatlik fraktsioon peaks kaasama rohkem erakonna liikmeid kohaliku poliitika tegemisse?
ANNELA: Mul ei lähe meelest mõni aasta tagasi arvamusfestivalil Marju Lauristini öeldud mõte, et “kaasamine on minevik, me peame rääkima osalemisest, sest see on oluline”. Kui kaasamine on n-ö ühepoolne tegevus, siis osalemine nõuab mõlema poole tegevust ning on oluliselt efektiivsem. Peaksime minema sügavamale ja leidma võimalused, kuidas äratada erakonnaliikmetes motivatsioon osalemiseks.
ANASTASSIA: Kui soovime näha Tallinna valitsemises muutust, tuleb selleks üles äratada rohkem erakonna liikmeid ning nende kaudu tõsta üldsuse huvi. Arvan, et just praegu on selleks kõige sobivam aeg, sest Keskerakonna napi enamusega saavutatud võim Tallinnas ei pruugi olla kauakestev.
KADRI: Kohaliku poliitika teemad suudavad käivitada ka muidu poliitika-kaugeid inimesi – neid, kes pahatihti valimas ei käigi… Näiteks lasteaiakohtade problemaatika või puude maharaiumine, sest linn pole viitsinud eraomanikega läbi rääkida, et tee suunda veidi muuta.
Mida soovitate erakonna liikmetele, kes on mõelnud volikogusse kandideerimisele, kuid julgusest on jäänud puudu?
KADRI: Kohaliku omavalitsuse volikogu on algajale poliitikule ühtaegu nii mugavustsoon kui ka midagi õilsat, et osaleda oma kodukoha paremaks muutmisel.
ANASTASSIA: Ka kõige pikem tee algab esimesest sammust. Minagi kartsin alguses kandideerida Lasnamäel ja joosta tänavatel võidu Keskerakonna hordidega. Kuid ka kõige suurema häältesaagi kogunud poliitikud on pidanud kuskilt alustama ning samm sammu haaval jõudnud sinna, kus nad praegu on.
ANNELA: Kes ei riski, see šampanjat ei joo! Peale võimaluse midagi oma kogukonna heaks teha on minu arvates enesearengu jaoks hindamatu väärtus olla volikogu töös otse infoallika juures. See paneb elu paremini mõistma ning suurt pilti nägema. Küsimus, mida tasub endale esitada, on: kas ma tunnen huvi ja olen valmis piisavalt panustama? Igatahes julget pealehakkamist!