Avaldatud Naistelehes 7.11.2018.
Autor: Silja Paavle
Foto: Daisy Lappard

“Ma ei ole töönarkomaan, kuid tööd meeldib mulle teha küll,” kõneleb tervise- ja tööminister Riina Sikkut ning tunnistab, et tegeleb tööasjadega sageli hiliste öötundideni.

“Kui on vaja, tuleb teha,” on üks Riina Sikkuti (35) põhimõtteid. See kehtib peale tööasjade ka pere ja kodu puhul ehk allahindlust ei tee naine üheski oma eluvaldkonnas. Ta räägib, et mõtles tervise- ja tööministri ametikohta vastu võttes põhjalikult ning pole kordagi tookordset otsust kahetsenud.

“Tegelesin ju samade teemadega ka riigikantselei nõunikuna. Nüüd on töö läinud lihtsalt tempokamaks,” selgitab ta.

See tähendab seda, et kui enne 2. maid, mil Riinast tervise- ja tööminister sai, käis tütardel Susannal (5) ja Eval (3) lasteaias järel peamiselt tema, siis nüüd teeb seda enamasti Riina abikaasa Siim.

Esimeses kõnes ministrina avaldas naine lootust, et saab edaspidigi oma tütardele hommikuti patse punuda. Seda ta ka teeb.

“Vot see on üks asi, mida Siim ei oska! Ja hobusesaba ei pea lihtsalt kogu päeva tegemisi vastu,” selgitab Riina asjalikul toonil.

Kui ministrist ema juhtumisi lähetusse peab minema, punub ta aga tütarde juustesse kaks tugevat Prantsuse patsi, mis peavad vajadusel vastu ka kaks päeva.

Ema ministriametiga ei ole muutunud ka Riina pere pühapäevaste pannkoogihommikute tava.

“Kuigi sellega on see mure, et Susanna soovib väikeseid pannkooke keefiri ja soodaga, Eva aga õhukesi ülepannikooke,” naerab naine.

Emana on ta püüdnud mõlema preili soovidele vastu tulla ja mõlemat sorti kooke küpsetada. Kuigi, eelmise pühapäeva hommikuks oli külmikusse jäänud ainult piim ja siis pidi pere leppima ühesuguste kookidega.

Kui vähegi aega on, võetakse ette ühiseid käike nii Tallinna botaanikaaeda piknikule kui ka kaugemale. Tänavusel eriti ilusal sügisel jõudis Sikkutite pere ka Kakerdaja ja Viru rabasse.

“Laste jaoks on ju nii põnev putukaid ja sammalt uurida,” teab Riina.

Sportima paneb meeskonnavaim

Kuigi minister elab koos perega aktiivset ja liikuvat elu ehk käiakse palju jala ning viibitakse vabas õhus, tunnistab ta, et pole suurem asi sportlane.

“Ainus, mis mind sporti tegema paneb, on meeskonnavaim,” tunnistab naine. Nii köidab Riinat juba ülikooliõpingutest saati mälumäng ja koos kolleegidega on kolmapäeviti käidud nii orienteerumas kui ka lihtsalt jooksmas. Tütar Susanna võtab aga perearsti manitsust, et sporti tuleb teha, väga tõsiselt ja on end kirja pannud ujumistrenni ning sõidab meeleldi ka jalgrattaga.

Riina ütleb, et kuigi ta teeb palju tööd – ja on kogu aeg teinud –, on pere tema jaoks väga oluline.

“Ma tean küll, et olulised asjad tuleb tööpäeva sisse ära mahutada. Eks ma õpin seda, juba ongi palju paremaks läinud,” muheleb ta, kuid lisab, et praegu on kodutööde vallas suurem koormus siiski abikaasa Siimul.

“Ilma temata oleks väga keeruline!” kinnitab naine. Palju abi on ka Riina vanematest.

Emana õpib iga päev midagi uut

Riina on veendunud, et kelleltki ei saa nõuda rohkem, kui tal on jaksu või tarvis.

“No ja kui ei jõua, siis jäävadki nõud või pesu pesemata. Või siis mees peseb, nagu mul,” naeratab ta. Minister tunnistab, et on kogu oma elu olnud tubli rügaja ja seetõttu õpib ta praegu ka oma võimete piire tundma.

Kui laste ärkveloleku aja pühendab naine perele, siis hilistel öötundidel leiab teda sageli arvuti tagant.

“Kui on vaja, siis teen,” sõnab ta. Riina teab küll, et korralik söömine ja magamine on tervise jaoks olulised, kuid ise alati neid kaht punkti ei täida. Samas ei tunne ta end ka kuidagi kurnatuna. Hoopis vastupidi.

“Võib-olla on mul seetõttu hoopis lihtsam, et olen harjunud väikeste laste kõrvalt pidevalt üles tõusma ja mu uni ongi aastaid katkendlik olnud,” arutleb ta. Lihtsamaks teeb asja teadmine, et ministriametit jagub esialgu 10–11 kuuks.

“Valimised toimuvad sel samal nädalal, kui Eva saab neljaseks,” lausub Riina. See on ajamäärus, mille järgi lapsed arvestust peavad. Lootes, et hiljem on emal vähem kiire. Samas tõdeb naine, et terviseministri amet on sedavõrd huvitav, et soov jätkata ja praegu alustatut edasi viia on suur.

Üht vabamat hetke ootab ta aga ka ise. Lugemist ootavaid raamatuid on riiulile kogunenud juba paras ports. Mahukate töömaterjalide kõrval lihtsalt pole aega neid lugeda.

Emaks olemine on Riinat juba siiski muutnud. Ta ütleb, et õpib tänu tütardele iga päev midagi uut. Ja on muutunud ka palju tolerantsemaks. Näiteks olukordades, kui mõni laps jonnib.

“Teiste laste kasvatusmeetodeid hinnata on väga ebaõiglane,” on naine veendunud.

Riina sõnul on tal oma lastega vedanud ja seetõttu oli ta nendega ka üle nelja aasta kodus. Seda soodustas võimalus toonasele tööandjale Praxisele kodust analüütilist tööd teha.

“Ma saan ju aru küll, et kõik, mis väikeste lastega iga päev toimub, ongi nende loomulik kasvamisprotsess ja käib asja juurde. Aga igapäevased lõputud vaidlused sokkide jalgapaneku ja magamamineku teemal kurnavad. Selle kõrvalt lihtsalt on vaja teha midagi, mis vaimu virge hoiab,” selgitab naine. Seejuures on temaga nii, et mida keerulisem on töö, seda rohkem Riina seda naudib.

Leplik ja leebe ema

“Kõik läheb mööda!” on lause, mida Riina endale keerulisematel hetkedel sageli ütleb. Ennekõike peab ta silmas laste eaga kaasnevaid kasvuraskuseid, mis siiski, nagu ta ise tunnistab, kasvatavad ka teda. Naine ei väsi enda sõnul imestamast, kui erinevad võivad olla tema tütred, kelle sünnikaalude vahe oli vaid kümme grammi. Alates temperamendist ja lõpetades huvidega.

“Eva on päikeseline, aga võib olla tõeline juurikas, kellega kokkuleppeid saavutada on päris keeruline, kui Susanna on leplikum, aga suurem muretseja,” toob ta näiteks ja lisab, et ehk tulevikus tuleb muidugi enda eest seismise oskus kasuks.

“Kõik läheb mööda!” ütleb Riina endale ka siis, kui ta öösiti väga magada ei saa. Ja seda mitte töö pärast, vaid seetõttu, et Eval on rahutud jalad ja ta keerleb ema kaisus öö otsa.

“Ta ise ei tea sellest ju midagi, aga mina ärkan üles,” naeratab minister. Samuti tuleb nende peres ette hetki, kui lapsed pole mitu nädalat millegagi rahul.

Riina loodab, et ta on leplik ja leebe ema. Kuigi, on üks asi, mis ajab teda tõeliselt marru.

“Kardinatesse ei ronita toiduste kätega!” muutub naine kirglikuks, lisades, et šokolaadiplekid said just kardinatest välja pestud, pastakas aga maha tulla ei taha.

Riina on üldse korraarmastaja. Ta on veendunud, et eeskuju kasvatab ka lapsi. Ehk teisisõnu, kui nad on harjunud korras keskkonnas elama, jääb korraarmastus loodetavasti ka neile külge.

Naine tunnistab ka, et ei viitsi oma lastega eriti mängida.

“Värviraamatuid värvida või koos süüa teha, näiteks muffineid küpsetada, palun. Aga päevast päeva loomade hääli teha või ümber laua joosta, seda ma ei soovi,” räägib ta. Pealegi on nende peres nii, et kui rollimängudes antakse isa Siimule kuninga roll, siis Riina peab olema nõid või teenija.

“Printsessid ja kuningannad on lihtsalt juba olemas,” muigab ta.

Kui Riina mõtiskleb selle üle, kuidas emaks saamine tema elu muutnud on, jõuab ta üsna kiirelt vastuseni, et sellega muutus kõik.

“Kui sul lapsi ei ole, ei kujuta sa ettegi, kuidas ühel päeval juhib keegi teine su elu ja aega, kuidas sa pead peale passima ka seda ainumast hetke, kui duši alla lipsata,” selgitab ta. Kõike seda kirjutatakse ka raamatutes, kuid tegelikkust ei saa Riina sõnul aduda enne, kui ise selles olukorras olla.

Minister ütleb, et on ise läbi elu olnud rahulolev rahumeelne tüüp. On praegugi, nii tööl kui ka kodus. Seda soovib ta üle kõige ka oma lastele – et nad oleksid õnnelikud ja oskaksid läbi elu minna rõõmu ning rahuloluga.